Anna Haava «Ei saa mitte vaiki olla»

Foto: SCANPIX

Kolmapäeval, 15. oktoobril möödus 150 aastat Anna Haava sünnist. Pidanuks olema üleriigiline tähistamine, aga piirdus Haava kodukandi, Pala kooliga. Hea seegi. Ei oska Eesti mäletada oma kultuuri klassikuid. Ometi on Haava isapoolne sugulane, keeleteadlane Julius Mägiste kirjutanud luuletaja 90. sünnipäeva puhuses artiklis: «Anna Haavast ei saa meie kirjanduslugu kunagi mööda minna, nii kindel on tema koht eesti esimese tõelise armastuslaulikuna ja ühena esimestest meie lüürikute peres, kes siirad subjektiivsed tunded ja elamused luulesse tõi.»

Siin on üks neist, 1890. aastal ilmunud luuletustest, millest Miina Härma viisistatuna on saanud eesti kauneim naiskoorilaul. Haava oli luuletuse ilmudes 26-aastane, kiindunud ülikoolis teoloogiks õppivasse Jaan Lellepisse, kellest sai ka tema armastusluule inspireerija. Paraku viis tiisikus Haava armsama peatselt hauda. Kogu Haava järgnevat pikka elukaart – Haava suri 1957 – varjutas üksildus. Kuid tema südant jäi endiselt täitma armastuse­igatsus, Haava kogutud luule koostaja Sirje Endre sõnul «kirglik, sest see on ehtne, ja õrn, sest on diskreetne». Üheksandas elukümnendis kirjutab Haava ühes luuletuses «Veelgi ei saa vaiki olla!... / Veelgi hinges nagu laulu – / Veri soontes heliseb – / Kuulda nagu sõnugi...»

Ei saa mitte vaiki olla

Ei saa mitte vaiki olla,Lauluviisi lõpeta’ –

Vaikimine oleks vale,

Sunniks südant lõhkema.

Tahan õige tasa laulda.

Tasa kannelt helista’,

Et ei sind, mu kõigekallim,

Lauluga ma tülita.

Aga kui torm minu kandlelt

Kostab siiski kõrvu sull’,

Siis sa ise oled süüdi:

Miks nii armas oled mull’?

Anna Haava

Siinses rubriigis esitleb Postimees esti luuleloost noppeid, milles luuletaja kajastab mingit oma kaasaja või eluloolist hetke. Lähtume seda tehes Anna Haava kuulsast mõttest, et luule ei tule tuulest, vaid «see on leekiv tõde, / veri sinu südamest», mida peab ilmutama. 

Ilmus 18.10.2014 Postimehe lisas AK