Marie Under «Sina ütled (2)»

Foto: SCANPIX

Marie Underi 1915. aasta kirglikus «Maardu-suves» sündinud sonett on üks neist eesti luule «erootilist peatükki» avavatest luuletustest, mis 1917. aastal «Sonettide» ilmumise ja Siuru luulerühmituse lavale astumisega furoori tekitas. Praegu, mil sada aastat eesti luulelugu seljataga ja uued lugejapõlved üle külvatud filmidest uhkava erootikaga, läbinisti erotiseeritud reklaamimajandusest rääkimata, tõlgendub see luuletus pigem romantilise õhkamisena. Aga siis oli tõsi taga. Underi sonett on kirjutatud muide mehe vaatepunktist ja see mees oli Underi tulevane abikaasa Artur Adson. Kirjandusloolane Sirje Kiin on oma Underi-monograafias (2009) kirjutanud üksikasjalikult Underi ja Adsoni «sajandi armuloost», sealhulgas selle ihulisest poolest. Adson on oma päevikus loetlenud orgasme, mis tema ja Under armuühtes kogenud. Sellegi luuletuse «hääl» on mehelt, kes tõenäoliselt parasjagu lebab naise all.

«Pärast «Sonette» polnud eesti kirjandus enam endine,» resümeerib Sirje Kiin.

Sina ütled (2)

Nüüd hoian sind kui lille veetlevat:

su palged jumestuvad nagu eha –

kuis aiman seda rõõmurikast keha,

end armu vastuvõtuks vöötlevat!
 

Mu poole kõik su meeled tõtlevad:

kui kaunis sinu kinnisilmi näha,

suu vaikib abitult: mis võin ma teha?

Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat!
 

Su tund on tulnud – ning sind vajutavad

su kasinuse kammitsevad ketid:

kui küpse kobar ripud nüüd mu suul;
 

mu rinnal mesilõhna hajutavad

su rinde roosa-rooside buketid,

pääst meeled viib su mahlast nõrguv huul!

Maria Under

Siinses rubriigis esitleb Postimees eesti luuleloost noppeid, milles luuletaja kajastab mingit oma kaasaja või eluloolist hetke. Lähtume seda tehes Anna Haava kuulsast mõttest, et luule ei tule tuulest, vaid «see on leekiv tõde, / veri sinu südamest», mida peab ilmutama. 

Ilmus 11.10.2014 Postimehe lisas AK