Jalutuskäik mineviku hämaratel tänavatel

Patrick Modiano on üldse viieteistkümnes Nobeli pälvinud prantsuse kirjanik. Foto: AP/Gallimard

Värske nobelist Patrick Modiano (snd 1945) on õnnelik autor, keda armastavad nii lugejad kui ka kriitikud, ja seda juba alates tema esimesest romaanist «Täheväljak» («Place de l’Étoile»), mis ilmus 1968. aastal ja pälvis lausa kaks kirjandusauhinda.

Praeguseks on ta avaldanud ligi kolmkümmend teost, neist enamik on romaanid, lisaks on ta kirjutanud filmi­stsenaariume. Kõrgeid kirjanduslikke tunnustusi on ta saanud varemgi: 1972. aastal ilmunud «Ringbulvarid» («Les Boulevards de ceinture») sai Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna ja «Hämarate poodide tänav» (eesti keeles ilmunud Tatjana Hallapi tõlkes 1996. aastal) pälvis 1978. aastal ilmudes tähtsaima Prantsuse kirjandusauhinna, prix Goncourt’i. 1996. aastal sai Modiano riikliku elutööpreemia (Grand Prix national des lettre­s) kogu oma senise loomingu eest.

Modiano loomingu kesksed teemad on aeg ja mälu ning need kaks saavad kokku küsimustes, mis keerlevad inimese identiteediotsingute ümber. Tema romaanide peategelased kaevuvad alati kas siis iseenda või oma lähedaste minevikku, et mõista mõnda seal aset leidnud hämarat ja sageli traumaatilist sündmust.

Aga minevik kipub aina käest libisema, sageli ilmneb üha uusi ja eelkõige mitmetimõistetavaid tõsiasju, selguse asemel võtab maad hoopis kahtlus.

Modianol on hämmastav oskus laveerida konkreetse ja ebamäärase vahel: ühelt poolt on tema kirjeldused väga detailirohked ja täpsed, näiteks Pariisi tänavad ja linnajaod – mis on pea kõigi tema romaanide tegevuspaik –, mille puhul on kõik viimse pisiasjani tõetruu, teiselt poolt mäletamine ja taju, mille puhul miski pole kindel ega üheselt mõistetav. Lugeja liiguks justkui taskulambiga vana maja pimedal pööningul: aeg-ajalt valgustub väga konkreetselt välja mõni ese, samas kui üldpilt jääb meile alati kättesaamatuks, seosed meelevaldseks ja subjektiivseks.

Kuriteota kriminaalromaanid

Modiano romaane on nende õhustiku ja ülesehituse poolest võrreldud kriminaalromaanidega selle ainsa erinevusega, et puudub kuritegu ja laip.

Näiteks romaani «Hämarate poodide tänav» peategelane töötabki detektiivibüroos, kui aga selle omanik Constantin von Hutte, kunagine «ilus ja heledapäine balti parun», büroo sulgeb, otsustab ta hakata uurima omaenda minevikku, millest ta midagi ei mäleta, kuna aastaid tagasi tabas teda täielik mälukaotus.

Inimestega rääkides ja igast väikesest niidiotsast kinni haarates üritab ta oma minevikku ja seeläbi ka oma identiteeti taastada.

Modiano tegelaste identiteediotsingud on ühtepidi alati väga isiklikud ja individuaalsed, teistpidi viivad need pea alati tagasi Teise maailmasõja aegadesse – okupeeritud Prantsusmaale. Kuigi Modiano on ise sündinud vahetult pärast sõja lõppu, näivad toonased pained olevat temasse kandunud vanemate, eriti isa kaudu, kelle puhul võib oletada koostööd Saksa okupatsioonivõimudega.

Meie ajastu Proust

Modiano romaanides domineerib minevik ja olevik, tulevikumõõde nendes puudub. Kirjanikuna laotab ta meie ette killukesi oma tegelaste elust, olevikust ja minevikust, pildi kokkupanemine on aga lugeja enda mure ja ka parima tahtmise korral jääb sellesse hulgaliselt lünki ja valgeid laike. Minevik jälitab ja painab Modiano tegelasi, jutustuse aeg ei liigu line­aarselt, vaid hüpleb edasi-tagasi, mõni ese või aisting vallandab mälestuse, mis nõuab tähelepanu, või elavdab trauma, mis vajab läbitöötamist. Hea näite pakub üks Modiano hinnatumaid romaane «Dora Bruder» (1997), mis on omalaadi romaanivormis uurimus ühest 15-aastasest neiust, kes läks Pariisis kaduma 1941. aasta detsembris. Mõistagi avanevad kirjanikust mina-jutustaja otsingute käigus mitmed mineviku pained ja üleelamised.

Kui öeldakse, et on romaanikirjanikke, kes kirjutavad kogu aeg ühte raamatut, siis Modiano on kindlasti üks neist. Ühes intervjuus on ta tunnistanud: «Jah, mul on pidevalt tunne, et ma kirjutan üht ja sama raamatut. Iga kord, kui ma uue teosega alustan, tabaks mind justkui mälukaotus ja ma unustan oma eelmised raamatud.»

Modiano kurdab sageli, et tal on kehv mälu ja nii ongi tal pidevalt hirm ennast korrata, kirjeldada erinevates teostes sama stseeni või kasutada sama detaili.

Veel on ta öelnud: «Ma puistan oma mälestusi siia ja sinna ning kleebin pidevalt kokku tegelikkuse räbalaid, ei muud kui räbalaid, otsin õiget lähenemisnurka, et tõega rinda pista, et minevikule silma vaadata, aga see ei õnnestu mul, ma üksnes tiirutan tühjalt koha peal.»

Kõik Modiano romaanid on väiksemahulised, harva enam kui 200 lehekülge, need on pigem jutustused kui romaanid. Kuid talle omaste nappide vahenditega, tihti autobiograafilises võtmes, kus mina-jutustaja on enamasti kas tunnistaja või uurija rollis, suudab Modiano väga oskuslikult kinni püüda ja ellu äratada kadunud aegu, muuta möödanikku aistitavalt kohalolevaks, näidata, et me oleme ennekõike need, kust me tuleme. Seetõttu pole üllatav, et nii mõnedki käsitavad Modianod meie ajastu Proustina.

Patrick Modiano

•    Eesti keelde on seni tõlgitud kolm Modiano romaani: «Hämarate poodide tänav» (tlk Tatjana Hallap, 1996), «Unustuse kaugeimast otsast» (tlk Tiina Indrikson, 1998) ja «Silmapiir» (tlk Jana Porila, 2012).

•    Patrick Modiano kirjanduslik karjäär sai alguse kohtumisest kirjanik Raymond Quineauga, kes tutvustas teda Pariisi kirjandusringkondadele.

•    Tema esimene, Teise maailmasõja aegsest Prantsuse kollaboratsionistist rääkiv romaan «La Place de l’Étoile» (1968) kurvastas kirjaniku isa sedavõrd, et ta üritas osta ära kõik müügil olevad eksemplarid.

Kommentaar

Rein Põder

Kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja

Meie kirjastusel on olnud au viimati  avaldada Patrick Modiano teost eesti keeles. Selleks on 2010. aastal ilmunud «Silmapiir». Pöördusime Modiano agendi poole 2011. aasta juulis ja saime ka kohe tõlke- ning kirjastamisõiguse. Tõlkijaks on meie kirjastuse n-ö stammtõlkija Jana Porila, kelle huvi selle prantsuse autori vastu ühtis kirjastuse huviga. Seda enam, et selle õhukese romaani peategelane Jean töötab raamatupoes; temast saab kirjanik; ta armub sekretärineiusse Margareti; siis katkeb see armastuslugu, et jätkuda aastaid hiljem, nüüd juba kadunud armastuse otsingutega. Sõnaga – maailm, mis meile, kirjastajatele, väga lähedal.