Nädala plaat: Winny Puhh kui pada

Kunagi oli televisioonis selline võrratu saade nagu «Kokk tuleb külla». Kokk oli siis Jan Uuspõld ja ta tuli külla. Astus tuntud inimesele koju sisse, uuris, mis tal külmkapis võtta on, ja valmistas leitud kraamist siis roa.

Umbes samasuguse sürrealistliku leidlikkusega toimetab ka originaalis Põlvamaalt pärit Winny Puhh. Nad tulevad sulle külla, vaatavad, mis sul kapis on, ja keeravad sellest midagi kokku. Vahepeal saab ilmselt ka nalja, midagi lõhutakse ära, midagi kukub maha, aga toit saab põhimõtteliselt maitsev. Maitsvam, kui oleks lootnud. Nende neljas plaat «Kes küsib?» segab ühte patta kokku metal’it, hardcore’i, country’t, hardstyle’i, spoken word’i jne ja teeb seda ikka groteskselt ning mõõdutundetult. Samasugusel viisil toimetanutest võiks näiteks tuua USA bändi Butthole Surfers, kes ahmis sisse Ameerika meediageenilise alateadvuse ja oksendas selle välja.

Põlvast rääkida on nüüd ilmselt õige aeg (ma ise olen muide Põlvas käinud vaid korra elus, mingisugusel abiturientide ballil). Lõuna-Eesti on ikka identiteedi, kohtade, juurte, maaläheduse ja terve mõistusega rohkem seostunud kui Põhja-Eesti. Lõuna-Eestis oleks nagu rohkem «päris». Lõuna-Eesti kui Eesti alateadvus – seened, metsad, saunad, kaevud, kaarnakivid.

Winny Puhh, vaatamata sellele, et nende muusikas perutab kujutlusvõime ringi, nagu ise tahab, tundub ometi olevat väga tervemõistuslik bänd. Nad kontrollivad oma sürrealismi ja «halba maitset» ning on võimelised seda ka suurepäraselt kaubastama. Kui nad paar aastat tagasi «Eesti laulul» looga «Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti» esinesid ja üldarvestuses teiseks jäid, siis võitsid nad tegelikult ju kõigi südamed. Eriti laste. Winny Puhhist sai laste lemmikbänd. Samuti võttis neid hästi vastu Pariisi fashion-publik. Nad on ka suurepärane live-bänd muidugi.

Winny Puhhi mõõdutundetusest veel niipalju, et see tundub nende puhul olevat natuke ka eesmärk iseeneses, selline «paneme hullu»-värk. Kuigi minu jaoks isiklikult on see probleem vähemalt neljandaks plaadiks miinimumini taandunud, tulles siiski tagasi plaadi viimaseks looks «Usinad külalised», kus on natuke liiga palju juttu. Aga ma ei mõtle enam Winny Puhhist kui naljabändist, vaid Winny Puhhist kui heast bändist.

See on plaat, mis ei püsi paigal. Mainisin erinevaid stiile, mida see läbib. Vahel on nii, et kui läbitakse erinevaid stiile, võib tekkida küsimus, milleks. Winny Puhhi puhul sellist küsimust ei teki. Kõik on väga loogiline ja loomulik. See on tervikuks ühendatud loomulik plaat.

PS. Paja kujund on Winny Puhhi puhul ikka kerge tulema. Winny Puhh kui pada.

Kommentaarid

Nädala plaat: Winny Puhh kui pada

Märksõnad