Haruldaselt hea seeneaasta on tänavu. Õhk on seenelõhnast paks, lõika kasvõi noaga ja viska pannile praadima. Metsad on täis seenelisi, kes korvide raskuse all vaarudes kodu poole sammuvad. Maanteedel vuravad amortide raksudes võimsas seenelastis autod, serverid suudavad vaevu mahutada seenepilte, mida usinad korilased lakkamatult Facebooki postitavad. Üks lõputu kupatamine, marineerimine ja soolamine käib kogu aeg.
Ainult Viimsis on kõik vaikne. Turvafirma ei luba seenelisi metsa. Viimsi seened sisaldavad tugeva narkootilise toimega aineid ning nende korjamine ja tarvitamine on seadusega keelatud. Iga päev arreteeritakse mitu seenelist.
«Seenejoove on väga ohtlik, selle mõjul käituvad inimesed väga veidralt. Minult on näiteks palutud, et aitaksin sõbra seljakotist välja või asuksin kodanikul sokke jalast võtma,» rääkis Viimsis patrulliv turvatöötaja Raul Kukk.
Mõned vettinud jopedes kogud tammuvad Grossi poe juures, jalas väljaveninud dressipüksid ja kummikud. Siin näeme inimesi, kes kuuluvad Eesti eliiti: ärimehi, telenägusid, poliitikuid. Keegi judistab end üle keha, istub siis ootamatult maha, koorib jalad paljaks ja üritab sokke ninasõõrmetesse toppida, keegi prääksub nagu part ja hammustab suuri tükke postkastist, keegi ajab kaenlaalustest verist vahtu välja, laulab «Jambolayat» ja topib sõpra seljakotti. Tavalised viimsilased, esimene Eesti oma murede ja rõõmudega.
«Psilotsübiini sisaldavate puravike tarvitamisel tekkiv petlik õnnetunne aitab Eesti rikkaima valla elanikel toime tulla üüratute vee- ja prügiarvetega,» ütleb sotsiaalosakonna nõustaja Kontšiita Vorst. ««Russalka» juures hommikustes ummikutes tiksuda on võimalik vaid hallutsinogeenide mõju all viibides.»
Viimsi rahva mure pole ükskõikseks jäätnud maavalitsust, kes soovitab seente asemel hommikvõimlemist, külma dušši, keha hõõrumist kareda käterätiga, tervislikku toitumist ja kangeid retseptiravimeid.