/nginx/o/2014/10/20/3445367t1h5803.jpg)
Erlend Øye
«Legao»
(Bubbles)
Hinne 4
Nohikute lumereggae
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehvivad juuksed, tohutute raamidega prillid, roosad lühikesed püksid, pisike triibuline kotike paelaga üle õla. Õlgkübar ja unistav, maailma kurjust alahindav pilk. See on nohikute nohik, kosmopoliit ja poeet Erlend Øye, muusik, produtsent, plaadifirma omanik ja tagasihoidlik popstaar.
Rändav trubaduur, kelle teekond on viinud nii legendaarsesse Röyksoppi kui ka omaasutatud kollektiividesse Kings of Convenience ja The Whitest Boy Alive. Üksainumas sooloplaat «Unrest» aastast 2003. Suure südame ja romantilise hingega naabripoisi imago on kahtlemata siiras. Folk, elektroonika ja sündipopp – kõike on ta katsetanud. Jumal teab, kuidas ristusid tema teed nüüd Islandi (!) reggae-bändiga Hjálmar.
Selles kõhetus mehes on raudselt stiili! Juba keeleliselt kõlab väga šefilt: Øye album on salvestatud Hljóðriti stuudios Hafnafjorduris Reykjavikis, kus Hammondi orelit mängis Sigurður Halldór Guðmundsson! «Legao» ei ole muidugi puhas roots-reggae-plaat, bändile lisaks kuuleb orkestratsioone ja pelgalt kitarrisaadet. Siiras, selge ja puhas sümmeetriliste seadetega ilus ja avatud plaat.
Margus Haav