Aja auk. Madal­sagedus­ostsillaator

Foto: SCANPIX

Sel esmaspäeval jõudis meieni kurb uudis Mark Belli surmast. Mark Bell oli pool briti techno-duost LFO. Mahu poolest pärand, mille Bell meile jättis, väga suur ei olnud. Tegelikult koosneski see ­ainult ühest väga heast, isegi geniaalsest plaadist «Frequencies» (1991). LFO-lt ilmus hiljem veel kaks plaati: «Advance» (1996) ja «Sheath» (2003). Üldiselt arvatakse, et need enam nii head polnud, ja eks pean selle arvamusega nõustuma. Aastani 1997 oli LFO duo, kuid siis võttis teine pool Gez Varley nõuks sealt lahkuda.

Samal aastal lõi Bell kaasa ka Björki plaadi «Homogenic» ( 1997) tegemisel. Ta on andnud ka oma osa Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamisse. 2008 oli Peeter Jalaka lavastatud aastapäevakontserdi üks muljetavaldavamaid helipilte Björki lugu «Declare Independence». See lugu aga saigi alguse ühest Mark Belli stuudionokitsemisest, kust Björk siis teema üles võttis.

Kuid põhiline on ikka see, mis toimus 1990ndate alguses. Põhja-Inglismaa vastavates ringkondades ringles Leedsi duo LFO omanimeline demokassett. Sellel kassetil oli üks hea omadus: kui seda mängima hakati, läks rahvas tantsupõrandal hulluks.

Sheffieldis oli tegutsemist alustanud plaadifirma Warp, mis oma viienda plaadina selle juba kuulsaks saanud demo välja andis. Läks veel nii hästi, et 1990. aasta suvel tõusis lugu Briti singlitabelis kohale number 12. Kõik need kotjates riietes inimesed, kes sel suvel Ühendkuningriigis pidutseda olid otsustanud, hüppasid loo järgi, mille pealkiri oli «Low-Frequency-Oscillator». See oscillator oli üks aparaat, millel olid nupud küljes, ja kui neid nuppe keerasid, tekkisid võnked. LFO keeras nuppe ja inimesed tantsisid – väga lihtne skeem. Muide, Eesti underground-muusika isakuju Raul Saaremets ütles, et just LFO on see lugu, mis ta techno-usku pööras.

Ikka on ju nii, et kui kellestki kirjutada, on vaja sõnalist pärandit, on vaja narratiive. Reivikultuuris, elektroonilises tantsumuusikas, klubikultuuris – kuidas iganes me siin ajalugu ja mõisteid määratlema hakkame – polnud sõnadel tähtsust. Kaks ostsillaatori nuppu keeravat meest ei ole ju see, mis Bob Dylan, kellele karjutakse rahva seast: «Juudas!» Lavakarisma, mis enesest teadlikuks saades võib muutuda oma õpetlikkuses nii tüütuks, kadus paljuski ära. Muidugi olid ka sel kultuuril oma ikoonid, keda armastati panna näiteks ajakirja The Face kaanele, aga üldiselt olid uue aja muusikaoperaatorid oma masinate taga nähtamatud ja kidakeelsed. Nad olid tavalised inimesed, tavalised küborgiromantikud.

LFO plaadi «Frequencies» atmosfäär meenutab mõnd kõrgtehnoloogilist salongi William Gibsoni küberpunk-romaanist «Neu­romancer». «Atmosfäär» ei ole ka päriselt ­õige sõna, sest sel omamoodi kliinilisel plaadil pole atmosfääre. See on füüsiline kogemus ja füüsilistel kogemustel pole atmosfääridega midagi pistmist. Keha ei ole atmosfäär, küll on seda aga jutt. Plaati «Frequencies» võib kirjeldada kui kogumikku hõbedasi, elektrilisi jooni, mida siis niimoodi trummimasinatega murtakse, et tekiks rütm, et tekiks gruuv. Ja muidugi on sel plaadil madalalt tuksuvad sünteetilised bassikäigud.

«Frequencies» ei olnud ei maailma ega Briti esimene house- ega techno-plaat, samuti ei oska ma öelda, millise hilisema plaadi kohta võiks öelda: aa, see kõlab nagu «Frequencies». Küll on aga selge: see kõlab tulevikukõlalisena aegade lõpuni, sest sel on tunda autorite kütkestatus millestki väga uuest.