Jaan Isotamm saanuks pühapäeval 75

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Isotamm

FOTO: Peeter Langovits

Johnny B puhul sai nooreea boheemlasest, möllu- ja mürtsumehest, hipinduse keskkujust peaaegu jäägitu erak. Inimene muutub aastakümnete kulgedes. Biitluuletajast Johnny Bst (1939–2014) kasvas pedantne toimetaja kõrgkultuuriajakirjas Akadeemia ning raskete filosoofiatekstide tõlkija.

Ühe põlvkonna TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilased käisid Johnnyl külas tema öövahi tööpostidel Tartu ehitusplatside putkades ja soojakuis. Millise rõõmuga tervitas ta ­öiseid saabujaid! Kohvikust kaasa toodud veinipudelid tõmmati põuest välja, ja läks lahti. Oli hõiskeid, oli kilkeid, ikka räägiti poliitikast, sellest, mida oli kuuldud välisjaamadest segajate ragina kiuste. Nõukogude kohtu määratud karistus polnud muutnud Johnny meelt, ehk koguni vastupidi? (Ma ei tundnud Jaani kooliajal, olin üheksane, kui ta kinni mõisteti.)

Mis tõi kaasa inimese niisama hästi kui täieliku muutuse? Lisaks vananemisele pettumus. Suur pettumus. Ta oli aastaid istunud Nõukogude vangilaagris Mordvas, seetõttu hariduspaberiteta jäetud, täiendas end pidevalt, luges palju saksa, vene ja eesti keeles. Luges tüvitekste, millel põhineb meie kultuur. Samal ajal lõid paljud üliõpilased vaid lulli.

Eriti jahmatas teda inimeste rumalus, samuti tuhmakate kohvikuliidrite esilekerkimine. Inimesed on maailmaga kursis vaid klatši ja ristsõnade tasemel, ent kipuvad hindama ja silte kleepima. Ja mis põrbib – neid kuulatakse, nad muutuvad lausa autoriteetideks. Selg sellisele seltskonnale! Ära oma raamatute maailma!

Andestust eneseubimise pärast, kuid mina olin üks väheseid, keda ta oma maise matka teisel poolel vanast säbarikust kaasa võttis. Ma pean ju vastama lugejas tekkivale küsimusele: kust sa seda tead?

Nii mõnegi kaaslasega minevikust, olgu tegu võitlus- ja saatusekaaslasega vangilaagrist või läbi tiheda sõela valitud kambaline muretust boheemlusajast, pidas ta pikki telefonikõnesid, nõnda jõudsid seltskonnauudisedki temani.

Ta käis ajaga kaasas tehniliseski mõttes. Kohanes kõigi moodsate vidinatega, raamatuinimesest sai internetiinimene, kes logis end sisse suurtesse digitesaurustesse üle maailma ning nautis ammendamatut vaimuilma.

Istusime tunde tema isalt päritud raamatuid täis kahetoalises Annelinna-korteris ja jõime tema kanget teed, mida ta oli valmistama ja hindama õppinud poliitvangina Mordva laagris.

Kui põhjalikult tundis ta näiteks Iirimaa ja Jaapani ajalugu! Ja kogu ülejäänud maailma oma. Ta oli lihtsalt tark, väga tark inimene. Ja loomulikult oli tema vaimu keskmeks Eesti. Ta oli vist ainuke inimene, kes teadis peast kõiki meie esimese iseseisvuse ministreid alates Ajutisest Valitsusest kuni pagulusvalitsusteni. Sealjuures ei olnud ta sugugi faktomaan, mälumängur, kes hiilgab tühiste tõikade varrukast paiskamisega. Tema erudiitsus avaldus loogilises jutus, mingi veendumuse põhjendamisel.

Tegelikult oli ta romantik. Ta idealiseeris tugevat isiksust. Eestlastest austas ta üle kõige Konstantin Pätsi, ta oli fundamentalist, kes pidas pühaks 1937/1938. aasta põhiseadust. Ta hindas Pätsi kui valitsejat, kes riigi enda kätte võttis ning selle päästis suurtest ohtudest siis, kui veel oli võimalik päästa.

Et meie Põhiseaduse Assamblee iseseisvuse taastamisel viimasest konstitutsioonist mööda vaatas, oli põhjus, miks Johnny ei osalenud uue iseseisvuse poliitelus. Tema jaoks kehtis Pätsi põhiseadus edasi. Ta oli printsipiaalne non plus ultra ning pisemgi taganemine põhimõtetest ei tulnud kõne alla. Vale asjaga kaasalööjaid pidas ta taganejateks, isegi äraandjateks.

Venelastest respekteeris ta üle kõige Aleksandr Solženitsõnit, kelle fotoportree ehtis tema koduseina aastakümneid. Mees, kes võitis bolševismi. Ja tegi seda, sõdides üksinda tohutu suure, mõõtmatu alatusega riigi ning tolle hiigelkogemustega valvekoera KGB vastu. Üksinda, nagu tõeline tormi ja tungi ajastu inimene!

Teda ei häirinud isegi Solženitsõni marurahvuslikud avaldused, mille Nobeli laureaat tegi Venemaale naasnuna pärast 1994. aastat. Ise rahvuslasena ei pidanud ta teise rahvuslust halvaks. Adolf Hitlerist arvas ta kunagi kristalliseeruvat suure müüdi, nagu see on juhtunud Napoleoniga.

Tähelepanuväärseid isiksusi leidis ta tänapäevastki.

Eales ei nõudnud ta enda seisukoha jäägitut omaksvõtmist, hindas põhjendatud lahkarvamust. Tihti vaidlesime teemal, kas ühel konkreetsel rahvusel on mingi kindel iseloom või ei ole? Tema ütles jah, mina ei, ning nii jäigi.

Ta ei läinud kaasa toona iseloomuliku nuhimaaniaga, ehkki arvatavasti pandi just teda jälgima nii mõnigi silm ja kõrv. Ta nõudis objektiivsust ja kindlaid tõendeid, viimaseid oli aga vähegi kriitilise meelega inimese jaoks ju peaaegu võimatu leida. Kui aga sai enam-vähem selgeks, et KGB ise levitab mõne meie tuttava (kes ennast värvata ei lasknud?, kelle jutt oli pinnuks silmas?, keda oli vaja kuulekaks muuta?) kohta infot, nagu oleks too kaastööline, siis formuleerisime enda jaoks põhimõtte: nuhke pole olemas! See omaksvõtt kinkis vabaduse – meie jaoks oli ilmselt kavatsuslikult mürgitatav õhk puhas.

Otsuseid langetas see ratio-inimene siiski emotsionaalsel pinnal. Ja sõpradele-laagrikaaslastele andestas ta kõik, isegi selle, kui mõni neist KGB püünisesse jäi ning mingile paberile alla kirjutas. Kui viivuks murdunud sõber oli kõik üles tunnistanud, hakkas Johnny teda õpetama, kuidas edasi käituda. Nii sai murdujast omamoodi topeltagent, Johnny agent KGBs.

Ega kõrgustesse tõuse, kui teistes ainult halba näed. Johnny leidis tihti positiivseid jooni inimestes, kes üldise hoiaku järgi paiknesid temast teisel pool barrikaadi.

Üks asi pahandas teda küll – see, et arvamusliidriteks on tõusnud lõbusad telenäod. Vaimukusest üksi on vähe, et ühiskonnale tõtt kuulutada, ütles ta. Ise ei vaadanud ta telekat peaaegu üldse. Kui, siis ajaloodokke kaugetest kanalitest. Viimaseid otsis ta ka internetist.

Mille eest äsja 17-aastaseks saanud nooruk omal ajal vangi pandi?

Koolipoisina organiseeris Jaan Isotamm Tartus vastupanurühma Eesti Noorte Malev. Levitati lendlehti, eriti hoogsalt tehti seda Ungari ülestõusu päevil novembris 1956. Lendlehtede all oli sinimustvalge vapp või lipp. Olgu toodud stiilinäide: «Jäägem Kuperjanovi ja Irve kangelasvaimu vääriliseks! Eesti lipp, su mehemeel, pole kustund veel!»

Maleva liikmed arreteeriti sama aasta lõpus. Toona Tartu 3. keskkooli 11. klassi õpilasele Jaan Isotammele kui liidrile määrati karistuseks seitse aastat, tema aatekaaslastele natuke vähem. Voldemar Kohv teenis kuus, Enn Tarto viis, Jüri Rebane neli, Lembit Soosaar kolm, Tõnis Raudsepp kolm ja Enn Kaupo Laanaru kaks aastat.

Läbiotsimisel Isotamme korteris leiti pooleliolev artikkel, milles leidusid read: «Me ei tööta mitte suuga, vaid käega, püssi ja pussiga. Ning töötame seni, kuni Eestis jälle lehvib ­sini-must-valge.»

Igaveseks jääb Johnny B eesti luulelukku oma noorepõlve imepärase biitpoeesiaga. Selle hulgas leidub isegi lüürikat, isegi armastussalme.

Filosoofiahuvilised loevad arvatavasti mitmeid kordi tema tõlgitud Max Weberi, Nikolai Berdjajevi, Heikki Ylikangase, Boriss Meissneri ja Nikolai Danilevski tekste.

19. oktoobril oleks Johnny B saanud 75-aastaseks. Hommage sel puhul toimub 24. oktoobril Tartu Kirjanduse Majas Vanemuise tänav 19. Lähme kõik!

Üritus algab kell 18.
------------------------------------------

Jaan Johnny B. Isotamm

19. oktoober 1939 – 2. juuni 2014

•    Johnny B Isotamm astus eesti luuleilma 1971. aastal tsükliga «Mees tänavalt», mis ilmus Loomingu Raamatukogu kassetis «Närvitrükk» koos Joel Sanga, Jüri Üdi ja Toomas Liivi luulekoguga.

•    Ilmunud on veel luulekogud «Mina, Johnny B» (1999) ja «Tekstiraamat» (1972). Sarjas «Kirjanike hääled» ilmus 2012. aastal Jaan Isotamme CD-audiokogu «Puhka rahus, Johnny B».

•  Jaan Isotamm sündis 1939. aastal Tartu statistikabüroo juhataja pojana. Ta vangistati detsembris 1956 osalemise eest rahvuslikus õpilasorganisatsioonis (Eesti Noorte Malev) ja mõisteti seitsmeks aastaks vangilaagrisse. Ta kandis karistust Mordva ANSVs, kus töötas laadijana, lukksepana, saeveski- ja põllutöölisena.

•  Pärast vabanemist töötas Isotamm Tartus ning Lõuna-Eestis lukksepana, maaparandajana, mullatöölisena, laadijana, staadionitöölisena, normeerijana ja aastatel 1969–1988 öövahina.

•  Aastatel 1988–2003 töötas Isotamm ajakirja Akadeemia toimetuses, ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi auliige.

Tagasi üles