Igati töökorras inimlikkus vana hea Steinbecki näitel

Mikk Jürjens (vasakul) ja Indrek Ojari. Foto: Siim Vahur

See on John Steinbecki kuulus tekst, mida isegi siin-seal gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse programmis kohtab. Lugu on lihtne, ent üllas. Kaks sõpra – George (Mikk Jürjens) ja Lennie (Indrek Ojari) – otsivad 1930ndate suure depressiooni aegses Ameerikas farmitööd. Sellised ringirändavad tüübid, nagu näidend meile jutustab, olid tol ajal Ameerikas tavalised ja farmide tööjõurotatsioon sage.

Nutikas George on paaris see tüüp, kes teeb ära mõtlemise osa, vaimse puudega, ent füüsiliselt tugeva Lennie’ ülesanne on aga avaldada muljet siis, kui on tarvis näidata jõudu. Nende omavaheline psühholoogiline dünaamika on nüansirikas ja kaastundlik.

George’i ja Lennie’ teekond viib nad California suurfarmi, mille boss kannab lihtsalt nime Boss, ja seal hakkavad hargnema ka sündmused. Tegelasteks Boss (Mart Toome), tema poeg Curly (Märt Pius), Curly pruut (Maiken Schmidt) ja terve hulk sulaseid. Erinevad tüübid, erinevad lood, erinevad karakterid, erinevad intriigid – selles osas töötab kõik nagu korralik reality-show, igaühes vastav funktsioon ja intriigitäpike.

«Hiirtest ja inimestest» on noore lavastaja Vallo Kirsi (teame teda ka filmi «Klass» ühe peategelasena) esimene töö Tallinna Linnateatris ja seda võib lugeda kordaminekuks.

Steinbecki tekst pakub põhimõtteliselt kõike, mida üks tekst võib pakkuda – siin on lugu, intriig, huumor, pisut sentimentaalsust, kulminatsioon jne. Lisaks täidavad rolle juba rahva seas armastatuks saanud peamiselt noorema põlvkonna näitlejad (kasvõi Henrik Kalmet ja Märt Pius), vanemast põlvkonnast lööb kaasa Aleksander Eelmaa ühekäelise sulase Candyna, kelle funktsioon ja roll on isegi pisut sarnane «Õnne 13» Üloga.

Ma pakun, et sellises natuke country-western-lavastuses on naistegelase põhifunktsioone olla ilus, eriti kui teda on ainult üks ja tema roll on olla universaalne ihaobjekt. Olla lihtsalt nii ilus, et kogu muu draama jääb lihtsalt selle taha, tardub mõneks ajaks, jääb aegluupi kinni. Maiken Schmidtil on igati võime olla nii ilus. Näitlejatest ei oskagi tegelikult kedagi eraldi esile tuua, sest lavastus töötab tervikuna.

«Hiirtest ja inimestest» on seega korralikult tehtud laiatarbetöö, milliseid on hädasti vaja. Loe ka: pole labane, pole klišeesid, pole nilbe, ei pea silmi peitma. See on eelkõige teater inimesele, kes astub aastas paar korda teatri kodanlikesse interjööridesse ja tunneb end seal hästi. (Ehkki Hobuveski on pigem selline linnateatri blackbox ja ehk ei paku nii head «promeneerimise» võimalust.) See on lavastus, millest saab veel koduteel rääkida, kiita näitlejaid ja lasta sel vaikselt mälu ulatusest ajapikku välja libiseda.

Jälgisin aeg-ajalt ka publikut, sest ühe lavastuse kogemus tähendab ikkagi ka osalemist ühes vastuvõturuumis. Ühine ruum määrab ju palju. Inimesed olid huvitatud, ei igavlenud, elasid kaasa, naersid, kui vaja, tundsid kaasa, kui vaja. Kõike seda oli vaja ja kõike seda tuli ette.

John Steinbeck

«Hiirtest ja inimestest»

Dramatiseerijad Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp. Lavastaja Vallo Kirs. Kunstnik Jaanus Laagriküll. Valguskujundaja Emil Kallas. Muusikaline kujundaja Loore Martma

Tallinna Linnateatri esietendus 4. oktoobril Hobuveskis