Kuulab aja voolamist, pilk pilvedes

Tegeliku elu ja teatri vahepeal: Juliette Binoche (paremal) ja Kirsten Stewart.

FOTO: Kaader filmist

«Sils Maria pilved»

Režissöör Olivier Assayas

Saksamaa-Prantsusmaa-

Šveits 2014

Alates 17. oktoobrist Tallinna ja Tartu kinodes

Euroopa filmide linastumist toetavad meil riik ja euroraha. See on mitme otsaga asi nagu iga teine. Ühelt poolt ei pruugiks Euroopa filmikunst tolle toeta naljalt Eesti ekraanidele jõudagi, mille tõttu meie filmidieet piirduks enam-vähem Hollywoodi kassahittidega.

Tore, et see nõnda pole. Tore, et valik on laiem. Päris nii tore pole aga see, et suur osa Euroopa filmidest, mida nende toetuste abil linale tuuakse, ei paku Ameerika kommertstoodangule mingit sisulist alternatiivi. Pahatihti on tegu Vana Maailma kommertsiga, mis pole kuidagi lombitagustest konkurentidest kaalukam ega väärtuslikum, vaid on lihtsalt lähemal valmis vändatud, seejuures valdavalt odavamalt ja kehvemini.

See, et neid promotakse siin väärtfilmidena, pigem langetab kui tõstab nii Euroopa filmi kui väärtfilmi mainet, pigem peletab kui peibutab publikut.

Kogenud prantsuse kineasti Olivier Assayas’ «Sils Maria pilved» pole õnneks sedasorti film, vaid esindab üht paremat ehteuroopalikku traditsiooni. Ei, mitte Euroopa filmikunstiga ehk esmajärjekorras seostuvat kompromissitut, vaatajat proovile panevat autorifilmi nagu Lars von Trier, Leos Carax või Bruno Dumont.

Intelligentne draama

Assayas’ film on publikut leebelt pärikarva paitav, hoolikalt läbi kirjutatud ja komponeeritud, tugevate näitlejatega intelligentne dialoogipõhine draama. Tõsisem kui näiteks Ro­ger Michelli «Nädalalõpp Pariisis», ent kergem, kui, ütleme Cristian Mungiu «Teispool mägesid». Kultuurse klaaspärlimängu poolest nagu Abbas Kiarostami «Kinnitatud koopia», kuid seejuures konventsionaalsem, ligipääsetavam lugu, mis ei mängi nii palju vaataja ootuste ja mõistmisvõimega.

«Sils Maria pilvede» vast olulisemad võtmesõnad ongi «näitlejad», «kultuursus» ja «kirjanduslikkus». Peaosas astub samuti nagu Kiarostamil üles Euroopa autorifilmi ja siinse filmilevi lemmik, tänavu viiekümneseks saanud Juliette Binoche. Talle sekundeerivad kolm kümnendit hiljem sündinud Kristen Stewart ja Chloë Grace Moretz.

Binoche ja Moretz mängivad mõlemad endale eluliselt lähedasi tegelaskujusid – eri põlvkondade filmistaare –, ja teevad seda ootuspäraselt tublisti. Nii filmi kui oma senise karjääri vast huvitavaima ja lootustandvaima rolliga esineb aga hoopis siiani eeskätt tiini-vampiiriseeriast «Videvik» tuntud Stewart.

Mehe kirjutatud ja lavastatud kolme kangelannaga filmis pole mehed just lausa statistid, küll aga kõrvaltegelased. «Sils Maria pilved» läbiks edukalt patriarhaalset seksismi tõrjuva Bechdeli testi: naised räägivad siin omavahel omajagu, ning sugugi mitte ainult või eelkõige meestest või meessuhetest.

Nad kõnelevad ka enda määratlemisest, aegade muutumisest, põlvkondlikest eripäradest, ellusuhtumisest ja kultuurist. Nad arutlevad teiste tekstide, sealhulgas näidendi üle, milles Binoche’i tegelane on neiupõlves mänginud ning mille uuslavastusse teda nüüd, mitukümmend aastat vanema ja kogenumana tagasi kutsutakse.

Eesti ühiskonna tänavust huvifookust arvestades ei raatsi mainimata jätta, et too näidend ise räägib armastusest kahe naise vahel. Ja kogu selle iginaiseliku sära, kultuursuse, kirjandusliku mitmekihilisuse ja kerge teatraalsuse taustaks on majesteetlikud Alpid. Mis sa hing veel ihkad.

Rohkem teravust, üllatusi

No kui tahta kriitiline olla, siis üht-teist ehk ikka. Veidi rohkem teravust, veidi rohkem üllatusi. Veidi vähem igituttavat ilm-läeb-hukka-passeismi, rutiinset minevikuihalust. Veidi vähem eneseteadlikku käsitööd, kindla peale minekut ja patentnippe nii autorilt kui peaosatäitjalt. Sest ega siin ju midagi teab mis uut ei näe ega teada ei saa.

Samas, mis vapustavat uudist peakski pakkuma üks kerge nukrusega kaduvikku vaatlev eleegia? Paistab, et film püüab kehastada just nii sisult kui vormilt head näidet Vana Maailma vaikselt murenevast kvaliteeditraditsioonist, ja küllap pakub seeläbi toda traditsiooni kõrgelt hindavale täisealisele, kultuurihuvilisele vaatajale ka väärt ja nauditavat elamust.

Filmi reklaamklippi vaata altpoolt.

Tagasi üles