Heidy Purga: mis saab muusika-aastast?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heidy Purga

FOTO: ERR

Eesti Muusikanõukogu eelistas toetada muusika-aasta 2015 projektide seast omasid, ministeeriumi seatud nõudeid ignoreerides. Aasta tagasi kutsus kultuuriministeerium kokku eri muusikavaldkondade esindajad, teemaks muusika-aasta 2015. Ütleksin, et olukord oli üsna revolutsiooniline ja andis tunnistust ministeeriumi avatusest, sest kohal olid lisaks akadeemilisele koorekihile ka näiteks Jazziliit, Rada 7, Noortebänd, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Tallinn Music Week ja ERR / Raadio 2.

Käisime koos, moodustasime töögruppe ja tegelesime teemadega, mis ei kuulunud meie igapäevakohustuste hulka, vaid kandsid endas ühiskondliku hoolivuse ja meie muusikaelu mitmekesistamise eesmärki. Ka ministeeriumi kriteeriumid projektidele olid: žanriteülesus, noored, regionaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus. Projekte või siis esialgsel tasandil ideid esitati 50, millest lõpuks jäi paberile 28 ja need lähetas ministeerium lepingupartnerile Muusikanõukogule, kelle edasisel vastutusel valiti neist välja toetamis- ja teostamisväärsed. Neist 28 projektist vaid üks vastas kriteeriumile «žanriteülene» ning teine oli noortele bändidele ja artistidele suunatud programm. 26 projekti tegelevad akadeemilisema osaga muusikast.

Ma ei tea, mille alusel Muusikanõukogu žürii projekte hindas, kuid usun naiivselt, et nad püüdsid anda võimaluse nii paljudele kui võimalik. Samas, ka paari tuhandet eurot kellelegi määrates pole võimalik tervet aastat katta nii, et võiks teha midagi tõeliselt kordaminevat ja uuenduslikku. Suur osa neist 28 projektist peab oma tegevuseks raha juurde taotlema, et midagigi tehtud saaks, suur osa nendest saab lisarahastuse oma tavapärastele tegevustele.

Kuid suure entusiasmiga alanud soov pakkuda uusi lahendusi, inimestele põnevaid elamusi, teha koostööd erinevate žanrite esindajatega, kuid ennekõike tekitada uut kultuuri, takerdus. Muusika-aasta projektide juhtum on lihtsalt näide, kuidas sumbuvad üsna paljud originaalsed algatused ja ettevõtmised ning kuidas kahjuks žanriülesus ja uute tegijate ning formaatide kaasamine kultuuripoliitilisel tasandil päris elus tihti olemasolevate otsustajate ringi toetust ei leia.

Seda pole vaja karta, et kahe ja poole kuu pärast algava muusika-aasta jooksul üldse midagi ei toimu. Kindlasti mõtleb ka ERR midagi omalt poolt välja ja seob selle muusika-aastaga. Samuti need noored muusikafanaatikud, kes leiavad isetuid põhjuseid koos tähistamiseks. Eesti muusikapoliitikat määravad kolm sarnaseid eesmärke ja suures osas kattuvaid liikmeid-isikuid ühendavat organisatsiooni – Eesti Muusikanõukogu, Eesti Muusika Arenduskeskus ja Eesti Muusika Infokeskus –, kes seisavad hea iseenda eest ja võitlevad iga viimasegi toetuseks jagatava sendi pärast, kuid ei kaasa poliitika tegemisse muusikavaldkonda tervikuna.

Aga see on meie kõigi kultuur, mis meid igapäevaselt ümbritseb ja millest me puudutatud saame. Seda enam hoolin ma kodanikuna, milline on see valitsev toon, millel kõlada lastakse. Seni jääb lootus, et see uus ja elujõuline osa meie tänasest kultuuri- ja muusikamaastikust nagu popmuusika kõigi oma põnevate alaliikidega jõuab lõpuks ikka ka kindla riikliku tähelepanu ja prioriteetide hulka, mida ta selgelt väärib.

Tagasi üles