Helen Sildna: muusikavaldkonda iseloomustagu avatus, julgus ja loomingulisus

Tallinn Music Week avas Viru Keskuses infopunkti minikontserdiga. Helen Sildna.

FOTO: Martin Ilustrumm

Tagumine aeg on tunnistada, et täna toimub Eesti pop-rockmuusikas, loomulikult ka elektroonilises muusikas jne žanrites palju olulist ja erilist, mis peaks täiesti õigustatult olema ka kultuuripoliitika osa ja objekt.

Heidy Purga kirjutas muusika-aasta ettevalmistusprotsessist. See on tegelikult ju lihtsalt üks näide millestki iseloomulikust, milles on mitmeid muusikavalkonna kultuuripoliitikale omaseid jooni. Klassikalist muusikat ja sellega tegelevaid organisatsioone-tegevusi on Eesti riigis alati tugevalt toetatud. See on mõistagi hea, oluline ja vajalik, keegi seda ei vaidlusta. Küll aga on tagumine aeg tunnistada, et täna toimub Eesti pop-rockmuusikas, loomulikult ka elektroonilises muusikas jne žanrites palju olulist ja erilist, mis peaks täiesti õigustatult olema ka kultuuripoliitika osa ja objekt, nii nagu on igasugused popkultuuri ilmingud teistes valdkondades disainist kujutava kunsti ja kirjanduseni.   

Olukord on võrreldes aastate-tagusega loomulikult paranenud ja suure sammu edasi arenenud ja ma ei väida, et riik ei ole näiteks TMW initsiatiive toetanud, aga ma soovin, et see nn žanrite-ülesus, mida terminina juba isegi kasutatakse, ei oleks tulevikus mitte erand, mida peab eraldi ära mainima, vaid elementaarne ja loomulik osa meie muusikavaldkonnast. Kui kultuuriministeerium näeb, et igasugune kvaliteetne looming, olgu see popkultuuri või klassikalise kultuuri ilming, on riigi huviobjektiks, tuleb ka hoolt kanda selle eest, et rahastused, toetused, organisatsioonide struktuurid ja ülesehitused seda ka väljendaks.

Kui ühes programmis on žanriteülesus eesmärgina sõnastatud, peab see reaalselt ka teostuma ning selle programmi edukust või õnnestumist tuleb vaadelda ka vastavalt püstitatud eesmärgile. Täna ei tohiks enam olla võimalik Eesti popmuusika head kvaliteeti ja ka rahvusvahelist läbilöögivõimet ignoreerida, selle üle tuleb uhke olla. Ka Eesti klassikalisel muusikal ei läheks rahvusvaheliselt ilmselt nii hästi, kui sellest poleks aastaid panustatud ja investeeritud. Iseenesest ei juhtu mitte midagi, kõigega tuleb tööd teha, sellesse uskuda, panustada ja investeerida. Ma soovin, et muusikavaldkonda ei iseloomustaks institutsionaalsus ja harjumuspõhine käitumine vaid julgus, avatus ja loomingulisus. 

Tagasi üles
Back