/nginx/o/2014/10/27/3464631t1h8c31.jpg)
Iceage
«Plowing Into the Field of Love»
(Matador)
Hinne 4
Jääaeg 3D
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jääaeg 3D
Iceage’i on varem ikka punkbändiks kutsutud. Mina kutsuks neid nüüd lihtsalt Bändiks, suure algustähega (mitte segi ajada The Bandiga). Kuigi miks mitte tuua mängu ka The Band, sest näiteks singlilt «The Lord’s Favourite» piilub vastu kantri. Taani pundi kolmas album on võimsalt terviklik popurrii ilusatest ja koledatest asjadest.
Solist Elias Bender Rønnenfelt laliseb olematutes helistikes, meenuvad Pete Doherty, King Krule ja Nick Cave korraga. Kitarrid tärisevad endiselt, kuid juures on klahv-, keel ja puhkpillid – täpsustustesse laskumata, sest nõnda ruttu, kui grandioosse helipildi tunnuspillid ilmuvad, kaovad nad taas kakofoonia hämarustesse. Kõige selle kiuste on Iceage’i palades eristatavad refräänid, mis näiteks nimiloos lausa eepilisusse tõusevad.
Nüüd olen ma liiga palju suuri sõnu kasutanud, Iceage’i kõla on endiselt karune. Nagu kooruv seinavärv, mille alt tuleb muudkui välja uusi kihte kollaseid ajalehti. Võid neid üle võõbata, aga krobeline pind jääb endiselt näha. Siseviimistlusest ma eriti palju ei tea, aga Iceage’i uus plaat on üks tänavuse aasta põnevamaid kuulamisi.
Silvia Urgas