/nginx/o/2014/10/29/3473999t1hfeff.jpg)
Nähes «Raevus» («Fury») taas USA sõdureid II maailmasõja aegsetes vormides mööda Euroopat müttamas, läheb veidi aega, enne kui Wardaddyks kutsutavat seersanti mängiva Brad Pitti «Vääritute tõbraste» leitnant Aldo Raine ununeb. Et siis veel mõne aja pärast lahti lasta ka George Clooney «Monumendimeeste» Frank Stokesist.
Aga mingist hetkest see juhtub, sest «Raevu» ameeriklased pole samasugused ühe selgelt piiritletud õilsa eesmärgiga kangelased nagu USA sõdurid kahes eelmainitud filmis. Need mehed sõdivad juba kolmandat aastat järjest. Idealismi – kui seda millalgi alguses ka oli – on ammu tapnud laibatükiline argipäev ning teadmine, et kui ühes kohas on lahingud löödud ja imekombel ellu jäädud, tuleb pikemalt hinge tõmbamata teise edasi liikuda.
Tapa või saa tapetud, ka siis, kui sinu vastas on viimases hädas mobiliseeritud laps või vastane perepilte näitab ja nuttes armu palub. Temaga võiks magada šokolaadi või suitsupaki – või tegelikult vaid nelja sigareti eest, kõlab kommentaar mööduvat ameeriklaste kolonni jõllitava imekauni saksa sõjapõgeniku kohta.
Näidates sellist suhtumist, ei püüa film jätta oma kangelastest ebasümpaatset muljet. Nad ei ole mingid maniakid ega sõjahullud, vaid suhteliselt tasakaalukad ja professionaalse meeskonnana toimivad inimesed. Ka otseselt demoraliseerunud pole nad, aga mingit nihet võrreldes sellega, kuidas peaks olema korrektne, on siiski tunda. Korrates sõnu «Elu parim töö!», fikseeritakse vaid fakti, et pääsu pole kuhugi, mitte ei kiideta, kui hea on pidada Euroopas eurooplaste eest sõda.
Sama puudutab tegelikult ka nende vaenlasi. Näeb küll intsidente tõeliselt kurjade natsidega, kelle käest rahvast vabastatakse, kuid üldmulje järgi ei paista nad ameeriklastest paremad ega halvemad, pigem on mõlemas vormis sõdivad mehed julmade ajalooliste olude ohvrid samamoodi nagu taustal ellu jääda üritavad rusutud tsiviilisikud.
Ilmekalt tuleb välja ka see, milline sotsiaalsete kihtide sulataja on sõjavägi, eriti üldrahvalikult mobiliseeritud armee. On evangeliseerivalt usklik Piibel (Shia LaBeouf). On latiino Gordo (Michael Peña), kes teisi aeg-ajalt hispaaniakeelse pobinaga ärritab. On lihtsalt rõvedapoolne sinikrae Coon-Ass (Jon Bernthal) ning Wardaddy ise, kelle haridus, kasvatus ja tõenäoliselt hea elujärg tsiviilmaailmas ilmnevad filmi edenedes.
Kontrasti sellele meeskonnale, kes on kokku harjutanud juba Põhja-Aafrikas kraut’e tappes, loob nooruke Norman Ellison (Logan Lerman). Esialgu staabikirjutajaks mõeldud süütu ja õrna Ellisoni saatmine tankimeeskonda on ebameeldiv šokk nii talle endale kui just kaaslase kaotanud vanadele olijatele.
Kui see film üldse midagi glorifitseerib, siis on see ilmselt tank. Sõjamasin pole mitte ainult filmi nimikangelane ja ka mitme olulise stseeni toimumispaik, vaid jätab endast suisa kõikvõimsa ja absoluutselt purustamatu mulje.
Nii juhtubki, et üldtonaalsuselt päris palju Steven Spielbergi ja Tom Hanksi tunnustatud miniseriaali «Relvavennad» meenutav film muutub kohati üldrahvalikult veelgi palavamalt armastatud filmisarjaks «A-rühm» ja juhtuma hakkavad asjad, mis tehnika ja inimvõimete piiratuse juures tegelikult vist võimalikud pole.
«Raev»
Režissöör David Ayer
USA 2014
Alates 24. oktoobrist Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva kinodes
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)