Viimse tund on tulnud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Filmi peategelane Siisi riputab Uganda pealinnas Kampalas üles oma kohviku plagu.

FOTO: Kaader filmist

Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks on vaja korjata raha ja avada kusagil Ugandas mingit sotsiaalset ettevõtet, mis sest et õilist – antud juhul pop-up-kohvikut sealsete puuetega noorte rakendamiseks –, tundmata sealjuures kohalikke olusid ja inimesi. Neid tuleks avada rohkem Eestis, kui on maailmaparandamise tung. Aga see on vist minu, mitte filmi probleem.

Film ise on just tänu sellele välja kukkunud õnnestunud. Tõeline draama, kus idealism põrkub julmalt kokku tegelikkusega. Ja pange tähele, me räägime dokumentaal-, mitte mängufilmist!

Kullar Viimsel on sisuliselt algusest lõpuni – ja seda pole mitte sugugi vähe, kokku umbes üheksa kuud – õnnestunud olla ühe pidevalt areneva dramaatilise loo keerises, tunnistada vahetult selle tõuse ja mõõnu, peategelasest vabatahtliku Siisi lootusrikkust ja selle järkjärgulist kustumist, suhete sassiminekut mõne kohviku töötajaga.

Ja ta on olnud piisavalt tark seda lõpuks ka nõnda – aja-, koha- ja ruumiühtsena – esitada, sündmuste katkematu vooluna, suhteliselt sidusana ja dünaamilisena, intervjuude ja muude selliste segavate vahepaladega lõhkumata.

Ühesõnaga, rääkida lugu üksnes tegevuse, mitte jutu kaudu.

Isegi nood entusiastlikud, humoorika alatooniga videoraportid, mida Siisi justkui aeg-ajalt kodumaale läkitab ja mis tegevust ainsana pidurdavad (ja siiski ka mõningaid süžeelisi auke lapivad), sobituvad lõpuks dramaturgiliselt siia konteksti: annetajate silmis on ju vaja hoida optimistlikku joont.

Miniatuursemal kujul tegi Viimne esimest korda sellise filmi juba 11 aastat tagasi, kui ta sattus Männikule suunduvas 33. liini bussis peale parasjagu sõitjaid «usku pööranud» jutlustaja ja «kutsele» vastanud nokastanud meesisiku tulisele dialoogile. Sellest sai «Kuhu lähed?» («Quo vadis?») – kümne minuti jagu köitvat lugu, elu vahetut hingust, kapaga emotsioone.

Juba siis ütles ta intervjuus («Kullar Viimne – inimene kaameraga», PM 11.10.2003), et talle meeldib mõtelda loo-keskselt, et filmil peaks olema selge konflikt ja kulminatsioon, proloog ja epiloog. Vahepeal pole see alati õnnestunud, nüüd on. Pikkust – ligemale 80 minutit – saanuks küll veidi kärpida, Uganda loodusvaated pigem hajutavad kui tihendavad lugu. Ka kõigile kohvikus töötavatele ugandalastele võinuks anda  karakteri, praegu on see ainult Andrew’l ja Fredil.

Sarnaste lugude parima näitena meenub kohe Jaan Tootseni «Uus Maailm», ka seal panevad aeg ja rulluv sündmuste keeris proovile kangelaste suhted, ka seal heitleb idealism materialismiga. Ega meil selliseid palju ei ole. Aga võiks.

Mõistagi aitab «Kuidas ma Aafrikat päästsin» puhul õnnestumisele kaasa ka peategelase siiras ja vahetu karakter. Lihtsalt vedamine? Pigem sümptomaatiline, sama ehedalt, küll siiski teatavat salapära hoides mõjus ka Viimse eelmise filmi «Hing» kangelane, naiskorstnapühkija Francesko.

Eestlased üldiselt ei armasta oma ebaõnnestumistest avalikult rääkida. Elu on meid selliseks teinud. Peab endast mulje jätma. Selles loos on vastupidi: kohvikupidamine seal kaugel Aafrikas veereb allamäge – harva, kui kohvikusse eksib mõni külastaja –, midagi on üle-, midagi alahinnatud, (äri)kultuuride konflikti võimalust näiteks.

Siisi on ise ka segaduses, püüab olla entusiastlik, aga lahendust ei paista ikka kusagilt. Just too maailmaparandamise idealism, mis saab haavata, teeb temast üdini inimliku, väga sümpaatse, aga ka veidi vastuolulise tegelase. Ja et ta on nõus selle kõigega üldse kaasa mängima, seegi on lugupidamist väärt.

Vaatamata kõigele üritab Viimne hoida kogu filmi jooksul positiivset, kohati ka humoorikat joont, ja selles võtmes ka otsad kokku sõlmida. Nii tunnistavad kohvikus töötavad puuetega inimesed, et projekt aitab neid koduseinte vahelt välja tulla, olla õnnelik ja kasulik.

Uskugem siis ka meie edasi, et me päästame nõnda Aafrikat… Siisigi jätkavat oma maailmaparandamist. Loodetavasti ei mõtle sellele Kullar Viimne, vaid teeb ka edaspidi lihtsalt filme.
 

Uus Eesti film kinolevis

«Kuidas ma Aafrikat päästsin»

Režissöör ja operaator Kullar Viimne. Helilooja Epifolium. Produtsent Erik Norkroos

Rühm Pluss Null ja Missing Pictures 2014

Alates 31. oktoobrist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis

Tagasi üles