Sarnaste lugude parima näitena meenub kohe Jaan Tootseni «Uus Maailm», ka seal panevad aeg ja rulluv sündmuste keeris proovile kangelaste suhted, ka seal heitleb idealism materialismiga. Ega meil selliseid palju ei ole. Aga võiks.
Mõistagi aitab «Kuidas ma Aafrikat päästsin» puhul õnnestumisele kaasa ka peategelase siiras ja vahetu karakter. Lihtsalt vedamine? Pigem sümptomaatiline, sama ehedalt, küll siiski teatavat salapära hoides mõjus ka Viimse eelmise filmi «Hing» kangelane, naiskorstnapühkija Francesko.
Eestlased üldiselt ei armasta oma ebaõnnestumistest avalikult rääkida. Elu on meid selliseks teinud. Peab endast mulje jätma. Selles loos on vastupidi: kohvikupidamine seal kaugel Aafrikas veereb allamäge – harva, kui kohvikusse eksib mõni külastaja –, midagi on üle-, midagi alahinnatud, (äri)kultuuride konflikti võimalust näiteks.
Siisi on ise ka segaduses, püüab olla entusiastlik, aga lahendust ei paista ikka kusagilt. Just too maailmaparandamise idealism, mis saab haavata, teeb temast üdini inimliku, väga sümpaatse, aga ka veidi vastuolulise tegelase. Ja et ta on nõus selle kõigega üldse kaasa mängima, seegi on lugupidamist väärt.
Vaatamata kõigele üritab Viimne hoida kogu filmi jooksul positiivset, kohati ka humoorikat joont, ja selles võtmes ka otsad kokku sõlmida. Nii tunnistavad kohvikus töötavad puuetega inimesed, et projekt aitab neid koduseinte vahelt välja tulla, olla õnnelik ja kasulik.
Uskugem siis ka meie edasi, et me päästame nõnda Aafrikat… Siisigi jätkavat oma maailmaparandamist. Loodetavasti ei mõtle sellele Kullar Viimne, vaid teeb ka edaspidi lihtsalt filme.
«Kuidas ma Aafrikat päästsin»
Režissöör ja operaator Kullar Viimne. Helilooja Epifolium. Produtsent Erik Norkroos
Rühm Pluss Null ja Missing Pictures 2014
Alates 31. oktoobrist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis