Aja auk. Selgemast selgem seisukoha­võtt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

«Ma loodan, et suren enne, kui saan vanaks,» on samasugune martinlutherlik tees rock’ikirikuseinal kui «punk pole surnud» või «sex, drugs & rock’n’roll». Isegi kui laulu autor Pete Townsend paarkümmend aastat hiljem väitis, et «vana» all mõeldi algselt «väga rikas». The Who dändilikku maitset arvestades poleks see olnud just usutav.

Siiski on möödunud kolmapäeval nelikümmend üheksa sügist tagasi ilmunud The Who singel «My Generation» üks rokkmuusika kõnekamaid seisukohavõtte. Varem teadis vanem kodanikkond, mis on noorsoole maitsekas ja hea, ning öeldi, et teie oodake oma aega seni, kui vanaks saate. Nüüd esitas noorem põlv kindla sülgepritsiva arvamuse asjade senise nörritava käigu kohta.

1965. aasta lõpp tundus briti muusikat armastavale lihtsale noorele ilus, sest käimas oli biitlite buum ja Rolling Stones näitas hoolega hambaid. Tegelikkus oli aga paraku pisut koltunum ja noorsugu nurkasurutum. Temasse suhtuti üleolevalt. Tänapäeval tundub imelik, aga tollane BBC oli konservatiivne üksus, kust popmuusikat kuuldus harva. Muideks, maailmakuulus muusikaprodutsent, New Yorgi poisu Tony Visconti kurtis oma elulooraamatus, et veel 1969. aastal polnud noorel inimesel Londonis kell üheksa õhtul enamasti muud teha kui koju magama kerida. Tänane London on maailmalinn, mitte udune Albion.

Kontsertesinemised olid selgelt raamistatud. Vanem põlvkond kippus miskipärast teadma, et noorele meeldib ülikond ja värskelt läikima löödud lakk-kingad. Muusik oli pühapäevane multifilmitegelane, mitte urisev revolutsionäär.

Järsku asus püünele seltskond, kes lausa purskus kõigest muust. The Who teatas kurjalt, et inimesed üritavad nooremat põlvkonda maha suruda, edasiminek puudub ja loodetavasti ollakse enne surnud, kui saadakse samasugusteks stagnantideks kui nende sõjaaegsed vanemad.

The Who valis korraga mitu muusikalist teed, mis said suunda näitavaks nii kõlale, esinemisele kui muusika esitusvormile. Ühelt poolt lihtne riffiv tuuleveskikätega Pete Townshendi kitarr, millele sekundeeris energiapommist Keith Mooni kiire kõikehõlmav trumm. Moon oli tõeline ansamblimängija – ilmselt ainuke tõeliselt maailmakuulus trummar, kes on keeldunud soolode mängimisest. Siit avati tee tuleviku punkmuusikale.

Laulja Roger Daltrey väsimatu lehviv näitlejalikkus ja hõljuv vaim valmistas teed ette sellistele rokikunstnikele nagu David Bowie, Meat Loaf või Iggy Pop. Bassimees John Entwistle oli Rolling Stonesi kolleegi Bill Wymani sõnul vaikseim mees ruumis, kuid kõvim mees laval. Kui varem oli bassimees see vaikne rütmiladuja, siis Entwistle jälgis, et temal oleks laval kõige valjem kõlar ja The Who lugude meloodia vormuks tema bassi kaudu. Tema bassisoolot «My Generationis» loetakse selle pilli puhul teedrajavaks.

«My Generation» kuulutas millegi uue algust. Tugevate lavashow’de ja miniooperite algust. Suurte rock-festivalide sündi, luksuslikku kõikepillavat elustiili. Palju nalja, palju skandaali, palju noorust.

Siinkirjutaja meelest on kuulsa «Woodstocki» dokumentaalfilmi (1969) meeldejäävaim hetk, kui folgiprintsess Joan ­Baezi neitsilik ja helge «Swing Low, Sweet Charioti» aamen asendub ühes hetkes valges rõivis surmaingli Pete Townsendi aegluubis hüppega ja mitme tumeda kitarriraksatusega. Muusika polnud pärast seda enam endine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles