/nginx/o/2014/11/03/3487073t1h81fb.jpg)
U2
«Songs Of Innocence»
(Island)
Hinne 2
Teleseriaali-rokk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fakt, et U2 album antakse varasemalt U2-välisele isikule arvustada, seletab nõutuna tunduvat olukorda, kus iga hing on Bono kummitava vokaaliga nakatunud – seetõttu kulub eemalseisja terav kõrv marjaks ära. Objektiivselt pole võimalik väita, et üks U2 album oleks parem kui teine, sest U2 universaalne iiri indirokk töötab läbi ajastukihtide vähemalt inglise keelt kõnelevates riikides nagu Ott Lepland Eestis.
Loomulikult on siin kultuurilised ja sotsiaalsed erinevused, mis lõppude lõpuks ühest ansamblist ka ansambli teevad, kuid U2 frontman’i Bono väsimatu jutuvestja vokaal paneb mõtlema – kui kaua jaksab üks bänd oma asja ajada? «Songs Of Innocence’il» tuleb välja, et oma asja saab ja võib täpselt nii kaua ajada kui häält ja teleseriaalilikku lüürikat jagub.
Kuigi U2 liikmete tervis näib korras olevat ning esinemistega kaasnevale füüsilisele ja vaimsele pingele on nad juba alaealisest peale immuunsed, ei välista see tulevikus asjaolu, et kontserte antakse ratastoolis või haigevoodis – peaasi, et mõistus töötab. Isegi sellistes eksistentsiaalsetes raskustes suudaks nad püsima jääda.
U2 pole juba ammu enam lihtsalt Paul David Hewson (Bono), David Howell Evans (The Edge), Adam Charles Clayton ja Lawrence Joseph Mullen Jr – ta on 34- aastane bränd, mida iga lihtsurelik tarbida ihkab. Pöördudes korra tagasi nende 80–90ndate loomingu tagalasse, on tunda suurt kontrasti. Nende 1987. aasta «The Joshua Tree» ja 1997. aasta album «Pop» on endiselt funkid ja töötavad siiani, kuid alates nullindatest on «see» särts neil kadunud. Mõistan, et iirlastele meeldib kaasa laulda, kuid paraku ei muuda see nüanss «Songs Of Innocence’i» kohta globaalse muusikamaailma kontekstis.
Risto Kozer