/nginx/o/2014/11/03/3487167t1h3d9c.jpg)
Weezer
«Everything Will Be Alright In The End»
(Universal)
Hinne 3
Raadiopopist õllepungini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Los Angelese powerpop-kvartett Weezer kippus viimastel aastatel tegema muusikat, kus pole ei pauerit ega poppi. Ilmselgelt mõistis seda ka bänd ise ja võttis oma üheksanda stuudioalbumi tegemisel appi juba järeleproovitud nipi. Nipi nimi on Ric Ocasek, kunagise laheda uue laine pundi The Cars ninamees. Ocaseki produtseeritud oli ka Weezeri 1994. aasta vahva debüüt «The Blue Album» ning kui sajandivahetuseks polnud bändi asjad taas kõige paremad, siis aitas Ocasek teha ka 2001. aasta kammbäkkplaati «The Green Album» ning kõik läks üldiselt kenasti.
Uuel plaadil on Weezer end taas leidnud või õigemini on nad erinevates variatsioonides kordamas seda, mis neile kunagi feimi ja sulli tõi. Ma ei ole kindel, kas nad on paika pannud oma kontseptsiooni, lähtudes kunagisest varjamatust kitšiprismast, nagu oli pala «Buddy Holly». Uus Weezer kõlab natuke nagu üheksakümnendate Green Day oma kehvematel hetkedel, ja see ei ole paraku komplimendina mõeldud. Üldiselt on siiski päris rõõmus ja hoogne plaat, aga kohe kuidagi ei saa lahti tundest, et energia on teeseldud, mitte ehe.
Margus Haav