In memoriam
Käbi Laretei (14.07.1922 – 01.11.2014)
Elu kui looming
4. november 2014, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõnes mõttes on ju iga inimese elu looming, kui seda vanaduse veerult mälestustes mõõta. Eks seda peegelda ka kõnekäänd igaühest kui oma õnne sepast. Aga kunstnike, olgu nad sõnas, pildis, helis või mis tahes muul viisil uue tegelikkuse loojad või juba loodu interpreedid – jah, nende puhul nende inimlik elu topeldub kujundiks. Järelvaates, enamasti pärast kunstniku surma avaneb nende elutervikki eneseloominguna.
Just nõnda on see hingedeaja esimesel päeval manalateele läinud Käbi Lareteiga, kes ju jõudis meieni kõigepealt mentaalselt, kui 1989. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu Anu Saluääre tõlkes – sest teos ise oli kirjutatud rootsi keeles ja ilmus esmalt 1976 – mälestuste raamatu «Peotäis mulda, lapike maad». Raamatu, mida Laretei 1997. aastal Urmas Otile antud intervjuus nimetab oma peateoseks.
See pianistikuulsust nautinud ja kümmekond aastat ka maailmakuulsa filmilavastaja Ingmar Bergmaniga abielus (1959–1969) olnud Laretei kirjanikuks küpsemist tähistav romaan – aga romaaniks tuleb seda pidada poeetilise elutunnetuse ja ilukirjandusele omase struktureerituse tõttu (vt Hilve Rebane «Käbi Lareteist kui kirjanikust») – tõi endaga kaasa tohutu lugejamenu. Nii tuli 1995. aastal anda piltlikult öeldes «korduskontsert» (nii ütleb seda saatesõnas Agu Sisask) kolmikraamatuga, milles lisaks juba ilmunud romaanile teinegi Loomingu Raamatukogus välja tulnud romaan «Mineviku heli» ja diplomaadist isa Heinrich Laretei pikem kirjutis. «Eesti mälu» sarjas ilmus romaan 2010. aastal kolmandatki korda.
Eesti Vabariigi taastudes on 1940. aastal pagulaseks osutunud ning seejärel oma kunstnikukarjääri üles ehitanud ja läbinud Käbi Laretei tagasitee koju olnud pidev ja kirjanikuna ka tõusujoones.
1997. aastal ilmus «Eksiil», millest pool raamatut intervjuu Urmas Otiga ning kümmekond aastat varem Rootsis ilmunud novellikogu «Keerised ja jäljed» (tõlkija Anu Saluäär). 2002. aastal ilmusid esseed muusikast «Vihmapiisad ja kuupaiste». 2005. aastal lisandus mälestuste raamat sümboolse pealkirjaga «Otsekui tõlkes». Kuhugi sinna vahepeale jäi veel «Tulbipuu».
2010. aastal üllatas Käbi Laretei «enesepaljastusliku» – nii ta ütleb! – armastusromaaniga «Ludus tonalis. Kirg». Siin on kohane meenutada ka Laretei enda sõnu kirjutamise kohta. See on olnud «kirglik töö, sest mind huvitab inimeste elu ja muidugi mu enda elu». Kirjanikuna, kelleks ta oleks saanud nii või teisiti, on ta palju rohkem mõistnud, mis on tema muusika ja kes ta on olnud pianistina. See on «rääkimine, jutustamine, nagu kirjanduse põhi on mitte romaani kirjutamine või väljamõtlemine, vaid jutustamine».
Üks viimaseid lugemiselamusi, mis siinkirjutajat vallanud, on tunamullu ilmunud Laretei novell «Tuneesia» – elu keskpäeva jõudnud pianisti erakordselt õhuliselt kirja pandud armastuslugu Moncef Gweniga, millel omakorda nauditav eelmäng.
Kuuldavasti on jäänud Dame of Estonia’st Käbi Lareteist veel ilmumatagi käsikirju. Nii võib tõepoolest tema puhul ümber öelda ühte ladina mõttetera ars longa, vita brevis est niimoodi: isegi kaua elatud lühike elu ulatub kunstis kaugemale. Seda enam, kui see elu ise on elatud loominguna.
Ingmar Bergmani filmis «Sügissonaat» kuuleme taustal Käbi Laretei klaverimängu. Nüüd on sellest saanud helisev jäljerida. Aga sama helisev on see ka tema kirjutatus.