Euroopa film kavaldab Hiinas tsensuuriga

Filmimees Mait Laas poseerib koos oma talendi austajatega - Hiina modellidega. Foto: Heili Sibrits

Euroopa Liidu filmifestival, mille avas Pekingis Mait Laasi pikk nukufilm «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu», on väheseid võimalusi näha Hiinas Euroopa filme.

Hiina filmiturg on teatavasti rangelt reglementeeritud ja kvoodistatud. Näiteks lubab riik aastas kinolevisse vaid 44 välismaist filmi. (Võrdluseks: väikeses Eestis tuleb neid sama aja jooksul ekraanile üle 200.) Enamik sellest on Hollywoodi päritolu. Euroopa Liidu filmifestivali programmijuhi Gianluigi Perrone sõnul koguni 99 protsenti.

Nii on Euroopa filmide tutvustamisel täita väga oluline roll just festivalidel, millest suurimad leiavad aset Pekingis ja Shanghais. Aga ka siin kehtivad reeglid. Näiteks tuleb loa saamiseks tõlkida film hiina keelde, mille järel otsustatakse, kas see sobib publikule või mitte. «Sageli otsustatakse, et ei sobi,» selgitas Perrone.

Ka Euroopa Liidu esindus korraldab Hiinas juba seitsmendat korda filmifestivali, mis leiab paralleelselt aset nii kinos kui ka online’is – viimase puhul saab filme vaadata kindlal ajal kindlast kohast ja teha seda legaalselt.

Kinosaalidena on tänavu kasutusel saatkonnad – nii õnnestub vältida tsensuuri. «Lars von Trieri «Nümfomaani» me küll näidata ei saaks, aga saatkondades on siiski rohkem võimalusi: näiteks on meil kavas üks prantsuse erootiline film,» ütles Perrone.

Ka saatkondades näidatavad filmid jõuavad online’i ja nii on neid võimalik vaadata kogu Hiinas. «Online’is on ka vähem piiranguid kui kinodes ja seal on vaatajate arv mitu korda suurem – potentsiaalne auditoorium on ju rohkem kui miljard,» täpsustas Perrone.

Vaatajale on see ettevõtmine tasuta, kuid Euroopa Liidule läheb kalliks maksma. Ometi võib see ära tasuda. Hiina turg on atraktiivne, sest see on tohutult suur, ja kui sinna ükskord pääseda, siis ollakse nagu paradiisis.

Perrone usub, et hiinlaste maitsele sobivad Euroopa filmid paremini kui Hollywoodi omad, aga selleks on vaja kasvatada hiinlaste teadlikkust. «See on põhjus, miks Euroopa Liit ja ka mina seda festivali korraldame,» tõdes Perroni.

Kokku on sel aastal programmis 18 filmi 15 Euroopa riigist. Järgmisel aastal loodetakse saada ka teiste liikmesriikide filmid: sel aastal polnud kõigil programmijuhi arvates tasemel tööd lihtsalt pakkuda.

«Ma olen nii rõõmus, et leidsin Mait Laasi filmi. Väga lihtne on leida midagi suurt ja populaarset Itaaliast, Prantsusmaalt või Inglismaalt, aga ma tahtsin ka mujalt saada midagi erilist, eksperimenteerivat ja värsket. Surfasin filmituru veebis ja sealt ma siis avastasingi Lisa Limone ja Maroc Orange’i loo, mis on ilus film, õigemini perfektne,» ütles Perroni.

«Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» on nüüdseks osalenud rohkem kui 20 animafilmide festivalil, sh kõige nimekamate sekka kuuluvate Annecy, Ottawa ja Stuttgardi võistlusprogrammis. Auhindu on ette näidata kaks: Mehhiko Monterrey festivali parima pika animafilmi ning Hiina animatsiooni ja digitaalsete kunstide festivali (CICDAF) parima välismaise filmi tiitel.

Autor ise tunnistab, et vastuvõtt on riigiti olnud erinev. Näiteks Prantsusmaal leiti tema sõnul vihjeid klassikalistele filmidele, näiteks Chaplini «Moodsatele aegadele» või «West Side Storyle». Kanadas kerkis esile hoopis filmi poliitiline taust. Mehhikos puudutas vaatajaid migratsiooni teema.

«Hiinas on esile tõstetud filmi poliitilist poolt, aga ka sotsiaalset mõõdet. Avamisel oli väga palju diplomaatilisi esindajaid ja nemad nägid selles filmis rassistlikku hoiakut itaallaste suhtes. Väga üllatav tõesti,» tõdes Laas.


Eesti ja Hiina filmikoostöö 2015

•    Pekingi ja Shanghai festival huvituvad Eesti filmiprogrammist.

•    Eesti tutvustamine potentsiaalse Hiina filmide võttepaigana.

•    Eesti filmide näitamine Hiina Kesktelevisioonis, näiteks Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni «Aadama passiooni» dokumentaalfilmi linastus. PM