Nobeli laureaat Mo Yan on üks tänapäeva tuntuimaid hiina kirjanikke, kelle teos «Punane sorgo» nüüd ka eesti keeles kättesaadav. Postimees vestles Tartu Ülikooli sinoloogia vanemteaduri ja teose tõlkija Märt Läänemetsaga Mo Yanist, hiina kirjandusest ja selle tõlkimisest.
Mo Yani romaani «Punane sorgo» eestikeelse tõlke esitlusel Tartus pidasite ettekande sellest teosest eestikeelse hiina tõlkekirjanduse hetkeseisu taustal. Siit johtuvalt küsingi, milline see hetkeseis on – mis teeb muret ja mis rõõmustab?
Hetkeseis on kindlasti parem kui kunagi varem, sest mõningaid tõlkeid ja sealhulgas oluliste tekstide tõlkeid on ju ikkagi ilmunud, neist üsna mitu viimase kümne aasta jooksul. Vastilmunud «Punane sorgo» on igati väärikas üllitis selles reas. See rõõmustab. Muret teeb aga see, et neid ilmub ikkagi nii vähe, harva ja juhuslikult. Nagu Tartu esitlusel keegi ütles: hiina keelest tõlgitud raamatuid ei ilmu iga nädal ega isegi mitte iga aasta.
Tõepoolest ei ületa otse hiina keelest eesti keelde tõlgitud raamatute hulk – kõik kokku, mitte ainult viimase kümnendi omad – minu arvestuse järgi tosinat. Kui siia juurde arvata kaudtõlked ja mõned juba algselt inglise keeles kirjutatud hiina autorite raamatud, siis on hiina kirjandus eesti keeles esindatud nii umbes 30 raamatuga. Maailma suurima kirjanduse kohta on seda muidugi häbematult vähe.
Miks hiina kirjandust ei tõlgita?
Pole tõlkijaid. Tõlkijaid pole sellepärast, et hiina keele oskajaid on vähe. Hiina keele oskajaid on vähe sellepärast, et seda keelt pole Eestis kaua aega peaaegu üldse õpetatud. Viimase kümnendi jooksul on vähemalt keele õpetamise olukord siiski kõvasti paranenud. Seda eelkõige tänu Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi tööle, kus hiina keelt õpetatakse erialana tegelikult juba üle paarikümne aasta.
Viimastel aastatel on kogu hiina keele õpe seal koondunud Hiina RV juhitavasse Konfutsiuse Instituuti. Tartu Ülikoolis on olukord kehvem. Keelekeskuses hiina keele kursused vabaainena küll toimuvad ja huvipuudust ei saa kurta, kuid hiina keele ja kirjanduse õpetamisest pea- või isegi kõrvalerialana – mis on elementaarne eeltingimus tulevaste tõlkijate ettevalmistamisele – oleme ikka veel väga kaugel ja praeguse õppekavade nn optimeerimise ja koondamise poliitika taustal ei näe küll ühtegi märki, et see olukord võiks paraneda. Rõõmustav on samas, et hiina keelt õpetatakse juba mitmes Eesti gümnaasiumis.
Aga kirjanduse tõlkimine eeldab midagi oluliselt rohkemat kui pelka keeleoskust. See nõuab pühendumist ja selleks peaks olema ka n-ö ühiskondlik ja kultuuriline tellimus. Mulle tundub, et hiina kirjanduse osas seda viimast aga ei ole ja selle eest on vastutavad meie kõrghariduse korraldajad, kes Aasia filoloogia õppekavade loomisele (vähemalt TÜs) on järjekindlalt vastu seisnud.
Kust need vähesedki tõlked siis tulnud on?
Alati ja igal pool leidub pühendunud entusiaste. Hiina keele osas rajas selleks taimelava legendaarne keeleõpetaja Pent Nurmekund (1906–1996), kes alustas 1950ndatel hiina keele kursustega enda loodud orientalistikakabinetis. Seal alustanud Linnart Mäll (1938–2010) tõlkis 1970ndatel ja 1980ndatel hiina kultuuri baastekstid – Konfutsiuse ja Laozi. Ülejäänud tõlked on enamikus ilmunud viimase tosina aasta jooksul. Hiina tänapäeva romaanikirjandusest on «Punane sorgo» aga tõesti esimene pääsuke. Kui vaatame tõlkijate nimesid, siis näeme, et neid polegi rohkem kui kaks-kolm. Ja kõik nad on tõlkijad oma õppejõutegevuse kõrvalt.
Oma osa on mänginud ka poliitiline konjunktuur ja muud kirjandusvälised asjaolud. Nõukogude ajal tõlgiti hiina kirjandust – vene keele vahendusel, sest otsetõlkijaid ju polnud – kohustuslikus korras, sest sõbraliku vennasmaa kirjandust tuli iga liiduvabariigi keelde vahendada. Ka Mo Yani raamatu tõlkimine ja ilmumine sai teoks tänu sellele, et ta sai Nobeli preemia ja see pälvis ka Eestis mõningast tähelepanu. Ilma Nobelita ei teaks Mo Yani siin keegi. Ja ilmselt poleks niipea teada saanudki. Aga Mo Yan pole ainuke, tema tasemel kirjanikke on Hiinas kümneid, kõigile Nobeleid ei jätku.
Millises seisus on praegusaja hiina kirjandus üleüldse, kas on võimalik esile tuua mõned suundumused, tendentsid?
Hiina kirjandus on kahtlemata väga põnevas seisus. On ju ka Hiina omamoodi üleminekuühiskond, kus pärast pikka ideoloogilist survet on teatud vabanemine. See sai alguse 1980ndatel ja Mo Yan on üks selle vilju. Oma Nobeli-kõnes ütleb ta ka ise, et kui poleks alanud reformid, poleks temast ilmselt kirjanikku saanud.
Taassünni elas läbi ka Hiina luule, mille ühe silmapaistvaima esindaja Bei Dao valikkogu (ainuke tänapäeva hiina luulest!) on õnneks ka meil ilmunud (2007) Lauri Kitsniku eestinduses. Samas on Hiina RV jäänud diktatuuririigiks ja mõningasest vabanemisest hoolimata kehtib seal edasi tsensuur, kirjanike jälgimine, sõnavabaduse piiramine. Eks see sunnib ka kirjanikke väljendusvahendeid otsima ja kompromisse tegema. Ei ole ka kuhugi kadunud sotsrealismi lainel edasi kirjutavad, valitseva poliitika hääletorudeks olevad konjunktuurikirjanikud.
Kui vaba on praegu Hiinas elav autor oma teemade valikul?
Julgen öelda, et suhteliselt vaba. Kuigi kirjanikud ei pruugi alati olla võimudega ühel lainel, ei keela keegi kirjutamast ja ka väljaandmisvõimalused on avardunud. Hiina väiksemaid kohalikke ja provintsikirjastusi ei jälgita nii teraselt kui keskkirjastusi. «Kahtlasi» teoseid avaldatakse ka Taiwanis või mujal välismaal. Vohab piraatkirjastamine.
Ka üks Mo Yani raamat ilmus enne Taiwanis ja alles siis Mandri-Hiinas. Laias laastus võib öelda, et kui kirjanikud ja teadlased ei lähe otseselt valitsevat korda kritiseerima, siis on nad oma loomingus ja akadeemilises diskussioonis üsna vabad. Aga otsene kriitika või üleskutse poliitilisele reformile võivad lõppeda pikaajalise vangistusega, nagu juhtus 2010. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi, hiina kirjaniku Liu Xiaoboga.
Mäletame nõukogude ajast, et kirjanikel oli kasulik kirjutada kehtivat võimu ülistavaid teoseid. Mil määral on see teema praegu Hiinas aktuaalne?
Mitte enam nii aktuaalne kui mauismi ajal, aga kadunud pole see žanr kuhugi. Iga poliitilise korra jaoks on kasulik üleval pidada oma klakööre, kes kajastavad «õigesti» kehtivat korda ja ajalugu. Diktatuuririikides nagu Hiina RV loomulikult eriti.
Hiinas elab üle 50 rahvuse, kas on üldse võimalik rääkida ühtsest hiina kirjandusest?
On selles mõttes, nagu me räägime Euroopa kirjandusest või kirjandustest. Kuid Hiina puhul on ähmastav see, et kui me ütleme kõikide Hiina rahvaste kirjanduste kohta «hiina kirjandus», paneme nad kõik nagu «suure venna» käpa alla.
Seepärast eelistaksin ise rääkida hiina kirjandusest juhul, kui on tegemist hiinlaste kirjutatud hiinakeelse loominguga. Teiste Hiina RV koosseisus elavate rahvaste kirjandustest võiks rääkida ikka kui tiibeti kirjandusest, uiguuri kirjandusest jne. Kuigi paraku kultuurilise tasalülituse tõttu kirjutavad ka paljud mittehiinlastest kirjanikud Hiinas hiina keeles.
Made in China pole riiete-tarbekaupade reklaamis kõige tugevam argument, pigem on see negatiivne. Kuidas on lood kirjandusega (suhtes näiteks siis Euroopa või USA autorite loominguga)?
Ma arvan, et parem. Hiina kirjandus on üle maailma tõusuteel, see äratab huvi, seda tõlgitakse üha rohkem – nagu näha, isegi meil Eestis, kuigi siinsed mahud on mikroskoopilised. Ma arvan, et see aeg on juba käes või saabumas, mil hiina tippautoreid ja nende loomingut tundmata ükski haritud «läänlane» ennast haritlaseks pidada ei saa. Ehk jõuab see aeg mitte rohkem kui paari põlvkonna pikkuse hilinemisega kunagi ka Eestisse.
Mo Yan oli enne Nobeli preemiat Eestis tundmatu autor. Postimehe AKs tutvustas teda lugejatele hiinlanna Wu Nan, Harvardi ülikooli Niemani stipendiaat, kes pani artiklile pealkirjaks «Mo Yan – mees, kes vaimustab maailma ja kohutab kodumaad». Ta põhjendas seda mõned read hiljem lausega: «Mo on küll suurepärane kirjanik, aga tema teosed ei mahu Hiina praegusele kirjanduspõllule, pigem sobivad need kokku lääne esteetilise Hiina standardiga, mis rõhutab tugevaid juuri maamiljöös ja vähe tuntud poliitilist võitlust.» Palun kommenteerige.
Absoluutselt ei ole nõus. Mo Yan on oma kodumaal, eriti just n-ö lihtsate lugejate seas ülipopulaarne. Tema raamatud ilmuvad Hiinas suurimates tiraažides üha uutes ja uutes kordustrükkides. Kuskilt lugesin, et ükski teine hiina kirjanik ei saavat temaga võistelda oma teoste piraatväljaannete hulga poolest. Aga kes annaks välja piraatväljaandeid, mis «kohutavad» lugejat.
Minu meelest on Mo Yan just väga hiinalik kirjanik ja juurtega sügaval hiina kirjanduspõllul. Kuigi Mo Yan on apoliitiline kirjanik, kes otsesõnu valitsust ei kritiseeri, teeb tema populaarsus võime ilmselt ka ettevaatlikuks. «Mo Yani kriitika» on ka tema Nobeli-järgsel perioodil hiina kirjandusteaduses üks läbivaid teemasid. Võib-olla kirjutas ka too hiina tudeng Postimehes teatud suuniseid või soovitusi järgides. Et Mo Yani Hiina-kujutus, mis ikkagi erineb Hiina RV poliitilisest põhisuunast, ei saaks välismaal liiga suure vaimustuse osaliseks. Aga võib ka olla, et talle lihtsalt ei meeldi Mo Yan ja ta väljendas oma isiklikku arvamust.
Mo Yan (59)
• «Punane sorgo» on tema 1987. aastal ilmunud esikromaan
• Raamatut iseloomustab karm naturalism, poeetiline sügavus ja kibe huumor
• Ta on 11 romaani ning mitme novelli- ja esseekogumiku autor
