Rein Rannap võlus Pekingis publiku ja võitis kuldmedali

Rein Rannapit veel ei ole, lausub murelik hiinlane saali uksel seisvale Eesti Kontserdi produtsendile Svea Ideon-Marksile. Svea naeratab, kell on 19.17, Rein lubanud veerandiks tulla. «Ta hotell on siin samas, nurga taga,» lausub ta mulle veel selgituseks ning läheb Pekingi rahvusraamatukogu tagumistesse ruumidesse kadunud esinejat otsima. 

Rahvusraamatukogu uhkes ja tuhat inimest mahutavas saalis on tühjad vaid mõned üksikud, need kõige kallimad, 380 jüäni (umbes 50 eurot) maksnud istekohad. Publik on noorem kui pea kaks nädalat varem samas saalis esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil, kuid ka Rannapi kontserdile on tuldud algkooliealiste lastega ning samuti on kuulajate seas pensioniealisi paare, aga suur osa rahvast on alla kolmekümnesed.

Täpselt pool kaheksa, nii nagu peab, astubki lavale veiklevas heledas ülikonnas Rein Rannap, kes suundub otsejoones keset tühja lava seisva Grotriani nime kandva musta hiiglase juurde. Peatub hetkeks, kummardub, istub klaveri taha, teeb veel rannapliku tukaviskamisliigutuse  ning alustab peamiselt enda loomingust ning tuntud heliteoste töötlustest koosnevat kava. Rannapi pilk on vaid klaveril.

Umbes teise loo keskel on tunda, et Rannapist on kadumas pinge, ta naudib laval olemist ja mängimist. Neljandaks palaks on ta valinud meeleolukalt kirju ning hoogsa «Tantsib klaveril».

Minu ees istub Hiina kultuuriministeeriumi esindaja Guan Xin, kes on Balti muusikafestivali üheks ellukutsujaks ning toetajaks. Näen ta näol virvendamas rahulolu ning hästi-hästi õrnalt tantsib ta peaga muusikarütmis kaasa.

«Bolero» ajal unustab umbes kuuene piiga joonistamise ning jääb suu ammuli lavale vaatama, Beethoveni «Für Elise» ajal, siis kui Rannap toob sisse rokilikuma käigu, kostub saalist vapustuseohe.

Paar rida minust eespool, seega kallitel kohtadel, istuvad kaks umbes kahekümneaastast noormeest, üks särab kui päikene ning togib oma pisut vaoshoitumat kaaslast, et kas sa ikka nägid, mis laval sündis, vaata nüüd seda. Imestan, et pärast igat lugu see noormees vaimustunult püsti ei karga, sest kogu ta olek peegeldab lapselikku elevust ning rõõmu.

Kusjuures iga loo lõppedes tõuseb hoopiski Rannap kui nõelast torgatu toolilt püsti, kummardab kiirelt publikule ning tema huultelt võib lugeda vaikselt öeldud «aitäh».

Pärast kontserti tunnistabki Rannap, et lavale astus ta sisemiselt värisedes. «Ma ei näinud saali tulles mitte midagi, ka kummardudes ei näinud ma publikut, prožektorid pimestasid.» Aga umbes kolmanda-neljanda loo ajal tundis Rannap, et nüüd on publik tal käes. «Siin tõesti leidis reklaam üles õiged inimesed, kes olid huvitatud ja kuulasid esimesest hetkest peale tohutult vaikselt ja süvenenult, kellelt ma sain väga palju positiivset energiat tagasi. Vaikus juba kandis. Ma mängin nii, nagu publik on. Tajusin, et nad on janused ja näljased, see küttis ka mind üles.»

Aplausi võimsus kasvab iga heliteose järel. Kui Rannap pärast esimest lisalugu – Hiina rahvalaulu töötlust – esitab veel teisegi lisapala, siis on publik siiralt hämmingus, sest see polevat siin kombeks. Aga peaaegu keegi ei lahku saalist, tänulikult kuulatakse ka seegi lugu ära.

Kontserdi lõpus ootab rahvamass Rannapit kontserdisaali ukse ees, et osta veel paar tundi varem neile täiesti tundmatult heliloojalt-interpreedilt plaat ning paluda piletile autogrammi. Tunglemine Rannapi ümber kestab pool tundi. Kuna sellist menu ei osatud oodata, siis saavad Pekingisse kaasa võetud plaadid kiirelt otsa.

«See oli fantastiline. Mulle väga meeldis see,» lausub inglise keeles  selgelt ja kõlaval häälel rohelises pluusis hiina poisike. Ema annab kõrvalt märku, et soovib Rannapist ja pojast ühispilti teha. Kui täiskasvanud ühispiltidel naeratavad silmade särades, siis see hiina poiss jääb tõsiseks – klaver ja Rannapi looming on talle aukartustäratav.

Guan Xin tunnistab kontserdi lõpus, et ka temale Rannapi esinemine väga meeldis.  Et ta seda ei ütle niisama suusoojaks,  nägin tegelikult juba saalis – mees elas esinemisele sajaprotsendiliselt kaasa, vahepeal püüdes end toolil pisut nihutada, et nii näha Rannapi kätetööd. «Mul olid saalis ka vanemad, kellele see oli esimene klaverikontsert elus, ja  nad on väga rahul,» paljastab Guan Xin.

«See oli parim Rannapi kontsert,» teatab Eesti Kontserdi produtsent ja Rannapi kunagine pinginaaber Madis Kolk tunnustavalt. «Ta on ka varem andnud vapustavaid kontserte, aga siin ta ületas ennast.»

Jah, kui tõmmata paralleele spordiga ning Eesti muusikute esinemist võrrelda sportlaste osalemisega maailmameistrivõistlustel, siis Rannap ületas täna isikliku rekordi ning võitis kuldmedali  – Hiina publikule oli ta esialgu vaid võõrapärane nimi tundmatust riigist, kuid kontserdi ajal sundis ta oma mänguga saali vaikima (isegi keelatud tegevus, pildistamine, ununes), ta pani end kuulama, kaasa elama ning hiljem vaimustunult Rannapi ümber tunglema. Usun, et see oli ajalooline hetk Rannapi karjääris.

Tabasin end keset kontserti mõtlemast, et tegelikult mulle ei meeldi klaverikontserdid, sest need panevad tavaliselt pea valutama. Kuid Rannapi esinemine oli midagi muud kui klaverikontsert, see oli haarav rännak mägisel maastikul, mis pani unustama argisuse ning imetlema ümbritsevat ehk helisid ning meest, kes need helid klaverist välja meelitab.

Kell on kümme läbi, Pekingi rahvusraamatukogu kontsertsaali ümbrus on inimtühi ja vaikne. Suure lillesülemiga Rein Rannapi samme õuetrepi punasel vaibal valgustab noormees taskulambiga, aga valgusvihk kustub trepilt asfaldile astudes.

Siit edasi peab Eesti helilooja, pianist ja interpreet ise hakkama saama. Aga hotell on nurga taga ning sinna suundubki ta väikese kaaskonnaga, et siis kiirelt riided vahetada ning tagasihoidlikust hotelliretseptsioonist saada soovitus lähimasse avatud restorani, sest valik sel kellajal ning öistest peotänavatest eemal asuvas linnaosas on üsna kasin.

Eesti esinejaid saadab Hiina turneel lisaks Eesti Kontserdi produtsendile ka üks Hiina kontserdikorraldaja. Rannapi saatjaks on nooruke neiu Shanghaist, kes on pealinnas samuti esimest korda. Puuduliku inglise keel oskust aitab kompenseerida särasilmse  neiu sõbralikkus ning entusiasm ja loomulikult ka mobiilitõlkeprogramm, mille abil saab tõlgitud hiinakeelne menüü ning eestlaste pidusöök tähistamaks Rannapi menu algust. «See kõik on tohutult maitsev,» tunnistab Rannap, kes eine kõrvale ei saa endale lubada enamat kui üks väike õlu.

Järgmise päeva hommikul kell kaheksa peab ta juba startima järgmisse linna. Ees ootab vähemalt neli tundi sõitu Jinani suunas, kus juba õhtul peab võluma Lishani teatris uut publikut (kontsert läks hästi, publik kuulas, kuid vastuvõtt oli rahulikum kui Pekingis). Kolmapäeval esineb Rannap Shanghais ning neljapäeval Guangzhous Xinghai kontserthallis.

Lisaks Rein Rannapile osalevad Eestist 22. novembrini kestval Baltimaade muusikafestivalil C-JAM, Arsis. Eesti Filharmoonia Kammerkoori turnee Hiinas on aga tänaseks läbi.

Eesti poolt on kontsertide korraldajaks Eesti Kontsert, Hiina poolt China Association of Performing Arts ja Shanghai Linnateater.

Rein Rannapi soolokontsert
Pekingi rahvusraamatukogu kontsertsaalis
7. novembril
Balti Muusikafestival Hiinas

* Sõitu toetab Eesti Kontsert

 
Tagasi üles