Aja auk. Sulanud jää

Foto: Erakogu

24 aastat tagasi tõusis Billboardi singlitabeli tippu vähetuntud räppari Vanilla Ice’i pala «Ice Ice Baby». Tõenäosusteooria järgi ei oleks ta muidugi pidanud seal olema. Täpselt samal seisukohal oli ka tema plaadifirma Ichiban Records, kes oli lükanud pala Vanilla Ice’i juunis 1990 ilmunud tagasihoidliku kaversingli «Play That Funky Music» veel tagasihoidlikumale B-poolele. Palale oli tehtud ka video, mis maksis 8000 dollarit ehk muusikabisnessi mõistes ei maksnud see midagi. Ja korraga oli see ajaloo esimene Billboardi singlitabeli nr 1 räpp-pala. Ja Vanilla Ice oli valge.

Miks USA DJd ühtäkki otsustasid nagu kokkuräägitult hakata tähtsusetu singli B-poolt mängima, on siiani segaseks jäänud, aga tulemus oli muljetavaldav. Queeni ja David Bowie ühispalast «Under Pressure» näpatud bassikäiku ekspluateeriv sültjas «Ice Ice Baby» oli Ameerika menukaim singel 16 pikka nädalat ühtejutti. Masinavärk läks käima, singlit müüdi üle maailma kokku 40 miljonit eksemplari. Kitkutud kulmu, tobeda soengu ja veel tobedamate kottpükstega Vanilla Ice sattus ka Bart Simsponi esikvideosse «Do The Bartman».

Vanilla Ice on Dallasest pärit Robert Matthew Van Winkle. Tegemist on popimaailma tragikoomikuga, omamoodi ekvivalendiga Matti Nykänenile. Kõrgelt on teadagi valusam kukkuda, ja Vanilla Ice ei ole siin erand. Probleemid tulid koos eduga. Küllaltki kähku tuli välja, et vaatamata praalimisele ei ole Vanilla Ice üles kasvanud getos, pole kuulunud mingisse tänavagängi ega käinud mustanahalistega ühes koolis. Ja nii edasi. Järjekordne ühe hiti ime oli korraks süttinud ja kustunud, sedakorda eriti klassikalisel viisil. Eks ta ikka üritas. Semmis vahepeal natuke Madonnaga. Läks peagi überülbeks, kuulsus hakkas pähe. Ei läinud kaua aega, kui rahagi kadus, häbi jäi. Pankrot saabus. Sattus koduvägivallas ehk naisepeksmises kahtlustatavana korduvalt politseisse. Pääses üle noatera kohtust. Üritas isegi enesetappu. Vehkis tänaval püstoliga. Juhtis koduremondile pühendatud telesarja. Sari kukkus läbi.

Naljamees Chris Rock võttis imepoisi karjääri tabavalt kokku ühte lausesse: «Ühel päeval oled sa Vanilla Ice ja järgmisel päeval... Vanilla Ice.» Aga kas ka harrastuskulturisti ja moemehena tuntud Vanilla Ice õppis oma elust midagi? Ilmselt mitte. Aastapäevad tagasi kuulutas ta, et just tema sillutas Eminemile ja teistele valgetele räpparitele teed. Tagasihoidlik kultuuritaust ei lubanud Vanilla Ice’il ilmselt teada näiteks sellist säravat triot nagu bassimatsu ja sämplingute laksu pritsinud menukat Beastie Boysi.

Vanilla Ice’iga on seotud ka üks kurikuulus vahejuhtum. Nimelt külastas kuulsuse tipul olles teda räpimogul Suge Knight koos paari valitud sõbraga. Vestluse teemaks oli «Ice Ice Baby» autoriõiguste küsimus. Pooltel tekkisid teatud lahkarvamused ja nii riputatigi Vanilla Ice jalgapidi 20. korruse aknast välja, et mees natuke tuulduks ja aru pähe võtaks. Võta nüüd kinni, kuidas asi tegelikult oli, tunnistajaid oli vähe, aga kogu lugu kipub siiski kuuluma linnalegendide kullavaramusse.

Darren Aronofsky saaks Vanilla Ice’ist väga hea melodramaatilise filmi, pole kahtlustki. Nii palju dramaatikat, destruktiivsust ja meeleheidet. Lugu kaotatud lootustest ja purunenud american dream’ist. Filmi vaataks küll, aga see muusika, mida Vanilla praegu teeb, on tõeliselt jube.