Esimene Eestis vändatud film on rahvalik jant

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Komöödia «Laenatud naene» pakub unikaalseid Tallinna kaadreid ja tuntud eesti näitlejate mängu.

FOTO: kaadrid filmist

1913. aasta 7. (20.) detsembri Postimees kirjutab, et Tartu kino Imperial ekraanile on jõudnud film «Laenatud naene». «Tallinna Estonia näitlejad. Suur huvitav naljamäng 500 meetrit. Pääosa etendab herra Pinna Tallinnast,» teatab reklaamkuulutus.

Komöödia «Laenatud naene» pakub unikaalseid Tallinna kaadreid ja tuntud eesti näitlejate mängu.

FOTO: kaadrid filmist

Komöödia «Laenatud naene» pakub unikaalseid Tallinna kaadreid ja tuntud eesti näitlejate mängu.

FOTO: kaadrid filmist

Komöödia «Laenatud naene» pakub unikaalseid Tallinna kaadreid ja tuntud eesti näitlejate mängu.

FOTO: kaadrid filmist

Pikka aega arvati, et see tõenäoliselt 1913. aastal vändatud film pole säilinud, kuni Venemaa riiklik filmiarhiiv selle tänavu oma kogust juhuslikult avastas – kataloogipealkirjade «Glupõškin» ja «Riižki glupõškin» (e.k «Riia tobuke») alt – ja äsja sealt naasnud Eesti delegatsioonile tutvustas.

Esimene eesti ehk eestlase vändatud mängufilm see tõenäoliselt siiski ei ole: selleks jääb endiselt Johannes Pääsukese «Karujaht Pärnumaal», mis valmis 1914. aastal. Vähemalt seniks, kuni pole selgunud filmi režissöör ja operaator. Tänu filmiajaloolasele Veste Paasile on teada ainult see, et «Laenatud naese» lasi Tallinnas valmistada Riia levikontori omanik Mintus.

Küll võiks see olla teadaolevalt esimene Eestis tehtud mängufilm, mis on praeguseni säilinud. Eesti Filmi Instituudi filmipärandi osakonna juht Anu Krabo ütles, et tegu on olulise täiendusega eesti filmi ajalookirjutusse. «Kuigi me ei tea, kes on režissöör, saame seda ikkagi pidada eesti filmiks, kuna see on üles võetud Tallinnas ja üles astuvad eesti näitlejad,» ütles ta.

12-minutilise filmi aluseks on ilmselt samanimeline rahvalik näitemäng, mille oli 1908. aastal eesti keelde tõlkinud Mihkel Aitsam. Selles kirjutab vennapoeg rikkale onule luisates, et tal on naine ja lapsed, ning küsib äraelamiseks raha. Kui summad järjest suurenevad, tekivad onul kahtlused ja ta sõidab vennapojale külla. Vennapojal ei jää üle muud, kui onu külaskäigu ajaks enesele naine ja lapsed laenata. Üks lesknaine nõustubki. Paraku lööb tema ja onu vahel lõkkele armastus.

«Groteski võtmes mängitud jantlik lugu, mille kõige huvitavam osa on ehk tuntud Tallinna paigad,» iseloomustas seda Venemaa arhiivis vaatamas käinud Eesti Kinoliidu esimees, režissöör Peeter Simm.

Filmi välisvaated on üles võetud Tallinnas, äratuntavad on Pikk tänav ja Paks Margareeta, Patkuli vaateplatvorm koos trepiga ning Snelli tiik. Näitlejatest on onu mängiva Paul Pinna kõrval seni tuvastatud vaid teenri rollis üles astunud Alfred Sällik.

Filmi nitroalusel originaal on hävinud, säilinud on ainult üks filmilindil olev koopia, mis on umbes 12 minutit pikk. Tiitreid ja vahetekste pole, näha on vaid viimaste kunagised asukohad.

Filmikujutise tehnilist kvaliteeti peab Krabo heaks. «Aluslindi head fotograafilised omadused on ümberkopeerimisel nüüdisaegsele filmilindile säilinud,» ütles ta.

Venemaa riiklik filmiarhiiv näitab «Laenatud naest» ka oma arhiivifilmide festivalil Belõje Stolbõs 2015. aasta veebruaris. Film on kavas digiteerida ja selle koopia ka Eestisse osta. Näha saame seda loodetavasti järgmisel aastal.

Tagasi üles