Porise päeva sinine lootusesäde

Fine 5 aktsioonis. Foto: Rünno Lahesoo

Sõltumata sellest, kas konkreetne lavastus või esteetika meeldib või mitte, on Fine 5 tantsuteatri looming selles mõttes kindla peale minek, et nad pakuvad alati hoolikalt läbi mõeldud, viimistletud keha- ja liikumiskeelseid lugusid dialoogis hea muusikaga.

Nii ka seekord: «...and blue» muusikaline tekst tugineb Taavo Remmeli kontrabassiimprovisatsioonidele Virko Veskoja töötluses, tantsutekst toetub Tiina Olleski ja ­Rene Nõmmiku koreograafiale tantsijate Helen Reitsniku, Tatjana Romanova, Simo Kruusemendi, Endro Roosimäe ja Olga Privise interpretatsioonis.

Loo enda on autorid sidunud hirmuga, mis ühelt poolt «paneb meid tegutsema» ja teiselt poolt «kammitseb edasi liikumast»; hirmule viitab ka ülelendava hävituslennuki mürin etenduse alguses, mis on viide ka praegusele ajale, mil ühes Euroopa osas on jälle sõda.

Etendust vaadates jäid mind hirmu asemel kummitama äng ja kurbus. Tantsijad vaatavad üksteisele otsa, nende silmad loovad sideme, aga kui nad kehakeeli suhtlema hakkavad, ei kuule nad teist poolt. Üks vestluse osapooltest teeb meeletuid jõupingutusi oma kehaga artikuleerides – ja teine ei pane seda tähelegi, või kui paneb, siis ei saa aru.

Tantsijad visklevad ja voolavad, hiilivad ja hängivad, sõuavad ja sõdivad – iseenda ja üksteisega – , olles peaaegu kogu aeg koos ja ikkagi nii ängistavalt üksi. Elu näib uppuvat tarbetute ettevõtmiste suurustlevasse saginasse, igaühe määratlematutesse muredesse ja tõeliselt oluline – kaasinimene – vajub märkamatult suhtlemise suutmatusest tekkivasse loobumiste laukasse.

Fine 5 tantsukeel on selles porise argipäeva kirjelduses ootamatult poeetiline ja voolav: tantsijate kehad siuglevad nii, nagu oleksid nad unustanud, et neis on ka pikad luud. Isegi kui liikumise voolavus asendub kohati nurgelisema plastikaga, säilib liikumise enesestmõistetavana tunduv vabadus virguda mistahes suunda ja võtta kõikmõeldavaid poose.

Tantsus peaaegu puuduvad pausid, üleminekud on kiired ning lavastus tervikuna nõuab paindlikkust ja võhma – just nii, nagu nõuab elu tänapäeva inimeselt, kes nagu peaks olema 24/7 valmis «tööks ja kodumaa kaitseks».

Aga Fine 5 ei jää pidama porisesse argipäeva, vaid pakub ka lootusesädeme, mis sinisena kumab argielu ja igavikku eristava vaheseina tagant. Ka hirmust, ängist ja sekeldustest on väljapääs – tuleb ainult pilk maast tõsta ja kaugusesse suunata.

«...and blue»

Lavastajad ja koreograafid Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik

Tantsuteater Fine 5 esietendus 6. novembril