«Tähtedevaheline»: vali suurim võimalik ekraan

«Tähtedevaheline» on tõeliselt suur film. Võib-olla kõige suurem sel aastal. Foto: outnow.ch

See on kosmoseooper. Suur, eepiline, võimas. Ma tean küll, et kosmoseooperiks nimetatakse tegelikult üht ulmekirjanduse alamžanri, aga tegelikult väärib seda nimetust Christopher Nolani viimane film «Tähtedevaheline».

Kui kinno lähete, veenduge, et ostate pileti kõige suurema ekraaniga saali. Mul on pööraselt kahju, et Kosmose IMAXi (milline sümboolne nimi) standardile vastav kino veel ei tegutse, sest filmist on ka see, veelgi uhkem ja võimsam versioon olemas.

Mis siis filmis juhtub? Elu Maal läheb hapuks ja inimkond lähetab oma saadikud uurima, kas mõnes teises galaktikas leidub asustatud planeete, kus meie rass võiks jätkata. Reisiks kasutatakse «kellegi» poolt Saturni orbiidile pargitud ussiauku, mis sobivalt aega ja ruumi väänab. Teiste hulgas saadetakse asja uurima endine piloot, leskmees ja nüüdne farmer Cooper (Matthew McConaughey). Teda jääb igatsema tütar Murphy (Mackenzie Foy), kes anub isa mitte mingil juhul ekspeditsioonile minema. Filmi põhiliinid on eepiline kosmoseseiklus ning isa ja tütre vaheline armastus.

Enne filmi selle treilereid vaadates tundus mulle, et nutmist ja sentimentaalsust on selles linateoses palju. Pole just mu lemmikteema. Aga Nolan oskas suured tunded ja igatsuse nii osavalt muu sündmustikuga põimida, et see ei läinud sugugi tatiseks. Ta on ikka meister!

Arvestades, kui suure tähtsusega Cooperi ja Murphy suhe loo seiskohalt on, võib isegi imestada, miks traagiline lahkuminek nii vähe ekraaniaega saab. Film ise on ju ligi kolm tundi pikk.

Soovitan enne kinno minemist üle vaadata Stanley Kubricku «2001: Kosmoseodüsseia», mis on Nolani suur inspiratsiooniallikas. Ta ei varja seda sugugi, vihjeid on terve film täis. Näiteks tuleb kohe meelde kõnelev arvuti HAL 9000. Lisaks meenutab filmi robot TARS kangesti Kubricku musta monoliiti. TARS on vist küll kõige veidram robot, mida ulmefilmides nähtud, ja alguses mõjub ta võõristavalt.

Nolan armastab suurejoonelisi kaadreid. Mäletame, kuidas tema filmis «Algus» tänav pooleks volditi. Samasuguseid võimsaid vaatemänge näeb siin lisaks Kubricku stiilis kosmosekoreograafiale: näiteks ühel planeedil ähvardab astronaute mäeaheliku-kõrgune vertikaalne laine. Teises kohas vaatab tegelane aknast välja ja näeb püstloodis väljakut, kus poisid palli mängivad.

Ussiaugu tehnoloogia väänab aega ja ruumi. Nolan väänab visuaalsete vahenditega vaataja ruumitaju ning teeb seda meisterlikult. Ma ei imestaks, kui mõni vaataja merehaigeks jääb, hoolimata sellest, et film ei olegi 3Ds üles võetud.

Ulmekirjanik Arthur Clarke on öelnud, et igasugune küllalt arenenud tehnoloogia on eristamatu nõiakunstist. Nolani filmi kangelased peavadki sellise tulevikutehnoloogiaga hakkama saama. Kuidas seletada kahemõõtmelisel ekraanil kolmemõõtmelises ruumis elavale olendile, kuidas toimib viie ruumimõõtmega universum? Ega see polegi võimalik ja Nolan ei anna oma maailma seletamiseks võtmeid kindlalt kätte. Võib-olla on vaja ka teist ja kolmandat vaatamist, siis juba teab, millised on need kohad, millele peab täpsemat tähelepanu pöörama.

Natuke tüütuks ja venivaks muutub hoopis see, kui kogenud astronaudid ja piloodid vastastikku nende jaoks elementaarseid füüsikareegleid seletavad. On tunda, et nad ei tee seda mitte endi, vaid filmivaataja harimise pärast, et sellele keskkoolifüüsikat meelde tuletada.

Filmis on olulisel kohal read Walesi luuletaja Dylan Thomase poeemist «Do not go gentle into that good night». Ehk tasuks ka see võimalusel enne kinokülastust läbi lugeda. 

«Tähtedevaheline»

(«Interstellar») 2014

Režissöör Christopher Nolan

Osades Matthew McConaughey, Anne Hathaway, Jessica Chastain jt