Salapärane Edward von Lõngus külvab tänavad üle müstilise kunstiga

Kuradisilla juures riigikohtu hoone vastas on Edward von Lõnguse värskeim teos «Kannahabe ja nõiakütt». Foto: Kristjan Teedema

Eestimaa erinevates paikades teeb aeg-ajalt üllatusi üks täiesti omanäoline grafitikunstnik, kes laseb küll näha oma taieseid, kuid jätab näo varjatuks. «Pealtnägija» uuris, kes on see salapärane kunstnik.

7. oktoobri öö Jõgevamaal Kääpa jõe ääres, 14. oktoobri öö Tartus Vabaduse silla all, 23. oktoobri öö Tallinnas Patarei vangla ees – salapärased kaadrid näitavad, kuidas kolme Eestimaa paika valmib tänavakunsti taies Kalevipojast, taaselustatuna biomehaanilise sõdurina. Küll aga ei saa näha kunstniku nägu.

«Eks see on tüüpiline tänavakunstnike dilemma, et kui tänavakunstnikud kasutavad meediumina enda kunsti levitamiseks hooneid, tänavaplanke ehk vara, mis üldjuhul ei kuulu nendele, tulebki justkui selline konflikt kunsti ja seaduse vahel ja sellepärast nad ka varjavad kiivalt oma isikut,» selgitas Tartu loomemajanduskeskuse juht Reigo Kuivjõgi tänavakunstnike olemust.

Värske ja «illegaalse» Kalevipoja juures võib lugeda autori nime Edward von Lõngus. Selle varjunime taga tegutseb oma ala legend, Eesti esimene tänavakunstnik, kelle töö osteti riikliku muuseumi püsikollektsiooni ja kelle teos on ehtinud kultuurilehe Sirp esikaant. Ometi on tema nimi, nägu ja vanus avalikkusele jäänud seni saladuseks. Need, kes teavadki midagi rohkemat, hoiavad suu kiivalt kinni.

Suur ja kadumatu salapära

«Kuna tema on mind selle informatsiooniga usaldanud ja ta ise ei soovi oma nime ja isikut oma kunstnikunimega ühendada, siis ma arvan, et minul ei ole õigust seda mulle pandud usaldust murda,» ütles Tartu kunstimuuseumi raamatukogu ja arhiivide hoidja Peeter Talvistu.

Oma isiku varjamisest on saanud justkui Lõnguse firmamärk. Kui selle aasta alguses andis Tartu linn talle kultuurikandja auhinna, saatis kunstnik enda asemel tiitlit vastu võtma nuku. 2008. aastast ongi Edward von Lõngus oma protestimaigulise kunstiga kaunistanud või siis sodinud – sõltub vaatevinklist – peaasjalikult Tartu majade seinu: kodutu Lydia Koidula ja töötu Anton Hansen Tammsaare leiab Raekoja platsi lähedusest, Elumeretuukri legendaarse baari Zavood seinalt, Südameasja ühelt Tähtvere garaažilt ja Eesti Politsei poolt vahistatud Sammalhabeme aga riigikohtu hoonelt.

Külvab kunsti

Ajapikku on salapärane aerosoolikunstnik oma territooriumi laiendanud. Näiteks 2013. aasta hilissügisel avastas Palamuse rahvas oma suureks üllatuseks kohaliku kaupluse seinalt Pulp Fictioni keskkonda üle viidud "Kevade" kangelased Arno ja Tootsi.

Rahvaski ei oska salapärase kunstniku kohta sirgjoonelist seisukohta võtta ning mõtted sellest, kes põnevaid taieseid loob, on rikkalikud.

Ka «Pealtnägijal» ei õnnestunud salapärast kunstnikku kaamera ette meelitada ning intervjuu tuli teha kirja teel. Salapära jääb siiski õhku. «Mina, Edward von Lõngus, olen samasugune väljamõeldis nagu Kalevipoeg, jumal või jõuluvana, fiktiivne tegelaskuju, ühiskondliku fantaasia vili. Mind saab vahendada teatavate kehastumisrituaalide kaudu, kuid füüsiliselt mind ei eksisteeri. Ideed ei saa taandada ühele inimesele ega kehale. Ma olen kogus mõtteid suures infoväljas. Minu elukohaks on mõtteruum. Ma levin oma loomingu kaudu teadvusest teadvusesse nagu arvutiväline arvutiviirus,» iseloomustas end kunstnik.

Andekas looja

Kunstiasjatundjate sõnul paistab Edward von Lõngus silma omapärase käekirja ja põhjaliku kunstisoonega. Kõik erinevad värvid on kantud peale erinevate šabloonidega. «Sellist käsitöölist oskust teevad paljud teisedki ära, aga sellist mõttesügavust, mida just oma teose kaudu välja öelda seal. Ta on üsna leidlik ja seal temasuguseid väga palju ei ole,» ütles Reigo Kuivjõgi.

Kuigi kunstniku olemus jääb edaspidigi saladuseks, saab tema loomingut ilmselt ka tulevikus nautida.