Kaarel Kuurmaa: «Poisipõli» on ajaliselt ja tehniliselt teostuselt eepiline
14. november 2014, 14:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vääramatu jõud»
Režissöör Ruben Östlund (Rootsi)
«Ruben Östlund kirjutab selle filmiga end kindlakäeliselt maailma olulisimate tipprežissööride sekka. Kõikides tehnilistes parameetrites suurepäraselt lahendatud film, mis lahates ühe suhte ja abielu heaolulist võltsfassaadi murenemist, puudutab tabavalt laiemat sotsiaalset protsessi ehk kangelasisase tähtsuse langust ja seda, kuidas samal ajal ühiskond sellest kuvandist kümne küünega kinni hoiab ja heroilisse tegelikkusesse uskuda tahab. Suurepärane peenmäng ootuse ja ootuste täitumatuse vahel ning psühholoogiliselt sama täpne ja pinev nagu mõned aastat tagasi linastunud Asghar Farhadi «Lahkuminek». See film poeb teravalt, teraapiate ja lahenduste usku olevate heaoluühiskondade nukra pinnapealsuse taha.»
«Maidan»
Režissöör Sergei Loznitsa (Ukraina)
«130-minutilises filmis liigub kaamera kaks korda. Muul ajal on see fikseeritud kolmjalale ja laseb filmivaatajal muutuda Maidanil toimuvaga väga lähedalt ühte hingavaks vaatlejaks. Tõeline puhas dokumentalistika, mis oma sirgjoonelise ja kompromissitu ning kunstiliselt veenva teostusega ei vaevugi tegema telereportaaži ega paku liialt informatsioonilist üleküllust, vaid lihtsalt võimalust «olla kohal».»
«Poisipõli»
Režissöör Richard Linklater (USA)
«Ajaliselt ja tehniliselt teostuselt eepilise filmi sõnum on ilus ja lihtne. Õieti tabavalt kokku võetud filmi viimases stseenis, mis kingib vaatajale tõdemuse, et mitte meie ei ela elu, vaid eluhetked elavad pigem meid ja et on olemas ainult üks igavene nüüd ja praegu, mida tõestab ilmekalt ka fakt, et kinosaalis veedetav 2,45 tundi, mille sisse mahub 12 aastat filmimist, möödub ühe sooja silmapilgutusena.»
«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle»
Režissöör Roy Andersson (Rootsi)
«Vanameister loob taas eksimatult isikupärase filmi, mille kõik misanstseenid võiks olla õpikuks nii teatri- kui filmilavastajatele. Võib ju öelda, et ta on juba midagi sellist enne teinud, aga kui see on taas nii puhas, selge ja mitmekihiliselt täiuslik, siis mis põhjust on meil vaatajatena säärase kogemuse üle nuriseda?»
NB! Kahjuks on PÖFFilt puudu aasta olulisim film: Andrei Zvjagintsevi «Leviaatan» - ülitäpselt, puhta, naturaalselt ausa režiiga teostatud eluline ja valusalt aktuaalne meditatsioon kolmainsusest inimene-riik-religioon ja nende omavahelisest põimumisest.
Kaarel Kuurmaa on filmikriitik ja Eesti Filmi Instituudi filmiekspert.
Kümne vastaja valikute põhjal kokku pandud PÖFFi olulisimate filmide koondtabelit vaata siit.