President Toomas Hendrik Ilvese sõnul on tõik, et me ei saa aru, kui suur festival on PÖFF, suurim väärtus ühe A-kategooria festivali puhul: olla suur, aga samas ka tajutavalt inimmõõtmeline.
Ilves: me ei mõista, kui suur festival on PÖFF
14. november 2014, 21:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees toob täismahus ära presidendi sõnavõtu Pimedate Ööde Filmifestivali avamiselt.
«Head filmisõbrad!
Kui me oleme ise sündmuste sees, siis me tihti ei taju nende tõelist suurust. Põhjamaade üks suurimaid filmifestivale - siin samas ja meie selle sees.
Olles eestlane tundub see nii iseenesestmõistetav ja loomulik. PÖFF on suur ja rahvusvaheline filmipidu, aga ometi on kõik nii kodune ja lihtne. Aga samas ei saa me aru, kui suur see festival on. See on suurim väärtus ühe A-kategooria festivali puhul. Olla suur, aga samas ka tajutavalt inimmõõtmeline. Siin ei tormata üksteisest üle, ei astuta üksteisele saba peale, siin on hea koos olla. Sõbrad ei vaheta üksnes visiitkaarte, vaid jätavad su nime ja näo ka päriselt meelde. Siin on kokkusaamisi, mille tagajärjel sünnivad uued filmid, mis hakkavad hiljem laineid lööma maailma erinevates paikades.
Mul on eriti hea meel, et selle aasta festivali fookus on Poola filmikunstil. Poola ja Eesti ajalugu on olnud lähiajaloo pöördelistes punktides väga sarnased. Olen viimasel ajal korduvalt tõdenud, et Eesti ja Poola on tänases Euroopas kõige lähedasemad partnerid. Meil on samasugune arusaam julgeolekuohtudest ja kuidas neid tõrjuda. Eestlane ja poolakas mõistavad üksteist. Poola on meiega võrreldes suur, aga samuti kuidagi lähedane, inimmõõtmeline. Meie vaated elule kõlavad kokku.
Filmitegemine on suur töö, ilmselt samas mõõtkavas, kui on kirjanikul romaanikirjutamine. See võib võtta aastaid enne kui sünnib tõeline kunstiteos. Režissöör kingib vaatajale oma ainukordse vaate elule, teadmised ja tunded, selle muudab loominguline filmivaataja omaenda elukogemuseks. Hea film jätab alati mõtlemisele ruumi, naljaga pooleks, ei ole alati väga tarbijasõbralik, eeldab vaatamisel ka «tööd» ja kaasamõtlemist.
Soovin kõikidele filmisõpradele parimat kaamose-vastast ravimit mis kunagi on välja mõeldud – Pimedate Ööde Filmifestivali. Õues valitseva pimeduse eest saame minna pakku kinosaali ja pakkuda oma hingele uusi elamusi. Neid mis aitavad meil talve üle elada, aitavad vaadata ilmaelule puhta pilguga ja värskest vaatenurgast. Või siis lihtsalt soojendavad hinge, on vaimule vitamiiniks.
Palju õnne!»