Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875540t1h29c2.jpg)
/nginx/o/2014/11/14/3522507t1h2eff.jpg)
«Kaardimaja» avaosa pole jõudnud veel esimese minuti lõpunigi, kui Kevin Spacey kehastatav halastamatu veterankongresmen Frank Underwood tõstab pilgu äsja autolt löögi saanud koeralt, vaatab sulle, vaatajale, otse silma ning seletab aeglaselt ja mõjuvalt, et maailmas on olemas kaht sorti valu: üks, mis teeb tugevamaks, ja teine, millest pole mitte mingisugust kasu.
Underwoodil kasutute asjade jaoks aega ei ole. Kõik, mis ta teeb, teeb ta iseendale, et karjäär edeneks ja võim kasvaks. «Kaardimaja» sobitub kenasti 1990ndate lõpust aina pikenevasse nimistusse, mille moodustavad telesarjad, kus keskmesse on tõstetud paheline antikangelane, kellele ometi on võimatu mitte kaasa elada.