/nginx/o/2014/11/17/3529411t1h57ea.jpg)
Jessie J
«Sweet Talker»
(Republic)
Hinne 2
Foon sosistab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma arvan, et Jessie J on tubli inimene, sest ta on teinud jälle ühe plaadi. Kuulasin seda praeguse arvustuse kirjutamise eelsel päeval ja pean tunnistama, et ei mäleta sellest suurt midagi. Jessie J-d ja Nicki Minajd olen viimasel ajal kõige sagedamini näinud kordadel, mil Postimehe kohvikus üksi einetamas käin. Kui näiteks koos Mart Juurega seal einetan, siis räägime tavaliselt juttu ja mul pole mahti pöörata tähelepanu sellele, mida Jessie J ja Nicki Minaj parasjagu televiisoris teevad. Kui aga üksi, siis ma näen ja natuke ka kuulen ja sageli pööran ka tähelepanu.
Jessie J muusikat võib pidada millekski selliseks, mida Michel Foucault nimetas diskursuseks. Diskursus on selline lakkamatu vaikne pobin, mida väga vaikseks keerata ei saa. See kõneleb ka meie sees ja sel on soovitav silm peal hoida. Plaadi pealkirigi on «Sweet Talker». Eesti keeles siis mahe kõneleja. Vt ka mahekõne.
Diskursus, vabandage väljendust, aga mögiseb pidevalt ja produtseerib mingeid sõnumeid, mida keegi ei kuula, ent ometi moodustab see fooni, mis ka kuidagi määrav on. Diskursuse avaldumisvormina võime näiteks tuua ka telesaate «Su nägu kõlab tuttavalt», mis pühapäeva õhtul lihtsalt kolm tundi elutoas oma asja ajab ja ilmselt kuidagi ka määrav on, kasvõi selle pärast, et sellest räägitakse jne. Neid näiteid on palju ja diskursusega kokkupuuteid on kõigil. Mõnele meeldib diskursus rohkem, mõnele vähem. Kellele rohkem, neile võib tõenäoliselt ka Jessie J plaadi kuulamisest rõõmu sündida, kellele vähem, neile aga algab siit kannatuste rada.
Janar Ala