/nginx/o/2014/11/17/3529789t1h9fb2.jpg)
Grouper
«Ruins»
(Kranky)
Hinne 5
Õhust tehtud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõber küsis ükspäev, kuidas uus Grouper ka on. Ütlesin, et väga vaikne ja õrn. Sõber nentis seepeale, et noh, nagu ikka. Raske oli seletada, et sugugi mitte, vaid veel tasasem ja peaaegu olematu. Kui Spinal Tap keeras volüümi üheteistkümneni, siis Grouper on oma minimalismis jõudnud miinus üheteistkümneni. «Ruins» on omamoodi field recording, ühe inimese eksistentsi salvestus.
Arvopärdilikud klaverimotiivid, vokaal, mille puhul sõnadest eriti aru ei saa, «Holdingus» vihmasabin ja «Labyrinthi» lõpus väidetavalt mikrolaineahju piiksumine, mis oma ootamatuses luust ja lihast läbi käib. Nagu ikka, kui üksi kodus olles imelikud hääled seest kõhedaks võtavad. Ja see on kõik, millest see plaat tehtud on. Imelik, kuidas nii vähesest nii palju ilu kokku tuleb, sest tegu pole sugugi end lihtsalt avava muusikaga. Olgu, algust ja lõppu raamivad vastavalt «Made of Metal’i» šamaanitrumm ja «Made of Air’i» drone.
Viimane neist muide kodulindistus aastast 2004, traditsioonilise Grouperi võtmes. Kogu ülejäänud album on salvestatud Portugalis 2011. Mida selle materjaliga kolm aastat tehti, jääb saladuseks. Võib ju teoretiseerida, et tegu on sellise muusikaga, mis aastatega aina valjemaks ja selgemaks muutub. Ehk ei oleks «Ruins» varem inimkõrvale kuuldav olnud.