Roosa kampsun, uus must

Jaanus Samma Kampsunipood

FOTO: Tairo Lutter

Viimasel ajal, olles võtnud relvastusse 3D-printerid, kontseptuaalse lähenemise ja postinternet-esteetika, kipuvad moedisainerid kunstnike territooriumile. Jaanus Samma, Eesti esindaja järgmise aasta Veneetsia kunstibiennaalil, tegi nüüd sajaga tagasi.

Näitus

Jaanus Samma «Kampsunipood Hair Sucks» on Kunstihoone galeriis avatud 23. novembrini
--------------------

Mõne aasta eest ma pelgasin galeriisid. Muuseumidega sellist teemat polnud, reeglina tundusid need alati pigem sõbralikud ja meeldivad keskkonnad, pehmed ja veidi infantiilsed. Galeriid aga jätsid depressiivse mulje, nende käitumiskoodid polnud kunagi päris selged, põrandad liiga hallid ja ruumid kõledad. Mingist hetkest jõudis muidugi kohale, et tegelikult ei ole mingit vahet, ega see white cube pole mingi püha paik ja valvuritädi ei transformeeru tapjarobotiks, kui liiga valjusti räägid. Lihtsalt vaatab natuke kurjalt.

Kahtlustan, et minu kunagine galeriifoobia on meie ühiskonnas laialt levinud nähtus. Ja moodsa kunsti propageerimise üks põhiküsimusi on sellest lähtuvalt: kuidas sundida inimesi galeriisse? Kuidas teha nii, et galerii muutuks vaenulikust territooriumist, kus peavad balli mingid arusaamatud installatsioonid ja natuke vähem arusaamatud pildid ja videod, ahvatlevaks keskkonnaks, millega suhestub laiem publik?

Samma pakub välja ülimalt lihtsa ja toimiva lahenduse. Tee galeriist butiik ehk siis pood ehk siis keskkond, mille reeglid on igapäevane osa Homo Consumus’e elust. Mida sa müüd seal poes? Nagu ikka, müüd asju, täpsemalt pehmeid meriino villast kampsuneid, hinnastades neid high street poevõrkude ja disaintoodete vahepeale.

Erinevalt maalist või installatsioonist võib kampsunit katsuda ja enne ostu isegi selga proovida. Kuna tegemist on kunstiga, on kampsunite ärev sõnum andeks antav ja selle seljas kandmine muudab sind ägedamaks, julgemaks, cool’imaks. Samasugust kampsunit kuskil Zaras nähes ilmselt kahtleksid selle väärtuses, sest totrad 90ndate stiilis sloganid on nii aasta 2013. Galerii ostukohana ja kunstnik autorina annavad kootud esemele legitiimsust, eriti siis, kui kaasa tuleb info, et sinu uut riiet kaunistav grafiti on pärit mõnest suurlinnas. See on peaaegu nagu tasku-Banksy, ja Banksyt teab ometigi ka kehvema kultuuritaustaga fäšionista.

Seega on Jaanus Samma kampsuni soetamine suurepärane investeering sotsiaalsesse kapitali. Maal on sul kodus, seda pidudele ja muudele seltskondlikele üritustele kaasa võtta on üpris keeruline. Isegi väiksem, näiteks 1 × 1 m lõuend kusagil Sinilinnus tekitaks pigem ebamugavust, mitte imetlevaid pilke. Art-kampsuniga lööd aga kindlasti lained – ütlen seda nii kunstikriitiku kui moenarrina.

Kampsuneid võib käsitleda nii üksikteosena – nagu ka kümneid tuhandeid eurosid maksvaid couture-kleite – kui ka kollektsioonina. Kõige nauditavam on aga oma pragmaatilises galeriiruumi ümbermängimises väljapanek tervikuna. Näitus jääb avatuks pühapäevani– soovitan soojalt (ometigi the winter is coming!) minna vaatama, mõtlema ja ostma.

Tagasi üles