Mis on konnal mureks?

Raamat Kadri Hinrikus «Konnade mäss» Pildid joonistanud Catherine Zarip Tammerraamat 2014

FOTO: Pm

Põuasel suvepäeval leidsin aias pesemisnõust konna. Istus ja vaatas seal peremehepilguga ringi. Justkui tahaks öelda, et on kahepaikne ja hädapärast kõlbab veekoguks ka see kasin veekogus. Konn meenutas mulle, et kevade poole ilmus kauni välimusega väikelasteraamat, mis jutustab eakast tädi Kaiest ja tema konnadest.

Lugu on iseenesest lihtne ja lühike. Kaie armastab pööraselt konni ja on neid aastaid kogunud. Tema tillukeses majas leidub arutul hulgal eriilmelisi loomakesi, kes vaatavad vastu kõikjalt – koguni köögikapist ja keldririiulilt. Kaie annab oma parima, et konnad end hästi tunneksid. Ta hoolitseb nende eest ennastsalgavalt ja näitab oma armastust mitmel viisil, küll head-ööd-musiga, küll postipoisi lauluga. Millegipärast on aga jumaldatud hoolealused õnnetud ja rahulolematud.

Sellesse tõika on autor istutanud oma sõnumi. Ma pole kindel, et sõnum on määratud ainult lastele nende empaatiavõime arendamiseks. Ka suurtel on siin järelemõtlemise koht. Nad on arvamisel, et teavad paremini, mis lastele hea on. Enamasti on neil õigus. Mõnikord aga keeravad nad parimate kavatsustega veidi valele rajale. Jah, muidugi peab lapsel kõht täis ja riie seljas olema. Aga tal peab olema ka oma ema ja/või isa toetus iga hetk varnast võtta. Ei ole nii, et kaugel maal tööl käiv lapsevanem tuleb koju ja toetab-kasvatab siis intensiivselt terve (nädala)vahetuse last, ning kõik on korras. Materiaalses plaanis vast küll. Aga see nii vajalik igapäevane eeskuju, turvatunnet pakkuv kohalolek puudub.

Vahelepõikeks üks olupilt laevalt. Soomest koju sõitev kalevipoeg oli juba puhkamist alustanud ja pisut sopsus. Ta jälgis üht reisijate vahel askeldavat lapsukest, mis tõi talle meelde tema oma poja. Mees tähendas avameelselt ja enesekriitiliselt, et laps näeb isa paraku ainult «sellisena». Kurb.

Tagasi konnade juurde. Tädi Kaie tegelikult ei teadnud, mida konnad vajavad. Ainult arvas, et teab. Mis on hea ühele, võib olla vastukarva teisele. Konnad igatsesid vett, mida Kaie aga paaniliselt kartis. Tädi ei joonud isegi ei teed ega kohvi, kraanid olid köögis ja vannitoas kõvasti kinni keeratud. (Mil moel ta end pesi, jääb selgusetuks, aga see pole antud juhul ka oluline.) Seega polnud kogu elamises tilgakestki, kuhu kahepaiksed oleksid vahetevahel sisse sopsata võinud.

Olukorras, kus «massid» enam vanamoodi edasi elada ei taha, tekib mõistagi neile juht ja sugeneb ka hea nõu. Pealkirjas lubatud mässu siiski ei tule. Konnade käitumine ei pöördu mitte Kaie, vaid kujunenud olukorra vastu. Ehk siis toimub teadlik üleastumine majas kehtivatest kirjutamata reeglitest.

Ühiste jõududega avatakse öösel kraanid ning õnn saabub konnade õuele, mis tähendab, et Kaie kodu täitub veega ja konnade rõõmukilgetega. Hinrikus laseb vanatädil taibata, mis seni valesti oli, ja seab tema ette valiku. Kas kuiv kodu ja kurvad konnad või võita oma senised hirmud. Tõdemusega «Kui sa ei tea, mida pead tegema, siis ära tee midagi. Aga kui sa tead, mida pead tegema, siis tee seda kohe!» sulpsatab Kaie ise ka vette.  

Väikelasteraamatuid, mille mängulise sisu abiga olulistest teemadest jutustatakse, ilmub meil pisitasa kogu aeg. Kuidas neid aga teiste seast üles leida, on omaette küsimus. Võib vaadata näiteks kirjastust. Päike ja Pilv teeb kõnealusele vanusegrupile sisuka lugemisvara avaldamise osas head tööd. Tammerraamatus sarnase kujundusega ilmunud Perviku raamatutega «Rändav kassiemme» ja «Sinivant läheb lasteaeda» moodustab Hinrikuse vastne teos tõhusa trio. Ja nagu reklaamis öeldakse, see pole veel kõik.
 

Raamat

Kadri Hinrikus

«Konnade mäss»

Pildid joonistanud Catherine Zarip

Tammerraamat 2014

Tagasi üles