Venemaa on Urkaina ehk V. Pelevini «S.N.U.F.F.»

FOTO: Kaader filmist

Antiutoopiatega on Venemaal üldiselt kehvasti. Tsaaririigi ajal polnud antiutoopiad kuigi populaarne žanr terves maailmas ning nõukogude võim mõistetavatel põhjustel nimetet kirjandusliiki samuti ei soosinud. Ainukese erandina ehk Zamjatini «Meie» (1921), mis ilmus inglise keeles juba 1924. aastal, kuid Venemaal avaldati esimest korda alles 1988. aastal. Küllap on viimastel aastakümnetel ekssovetlikult sogasel ja tormisel kirjandusmerel ilmunud teisigi düstoopiaid, kuid Venemaa piiridest väljapoole pole neil purjetada õnnestunud. Erinevalt Pelevinist. Endise kommunikatsioonispetsialistina valdab Pelevin suurepäraselt nii sõna kui ka seda, kuidas oma sõnu edukalt müüa.

Kui algselt ida filosoofia («Tšapajev ja Pustota») ning zoroastrismi müstikaga («Generatsioon P») flirtinud endise kopiraiteri viimased pikemad teosed on käsitlenud moodsalt marginaalseid teemasid, nagu vampiirid, libahundid ja libarebased, siis «S.N.U.F.F.-is» on üheks süžee liikumapanevaks jõuks orkid. Teatavasti mainis ühe esimesena oma kunstmuinasjuttudes («Kääbik», triloogia «Sõrmuste isand») orke J. R. Tolkien (eestindatud variandis on orkide asemel kasutatud märksa maakeelsemat «mäekolli»). Erinevalt aga mütoloogilistest vampiiridest ja libadest on Pelevini orkid muinasjuttudest väga kaugel olevad olendid. Elulised ja naturalistlikud. Tegelikult on «S.N.U.F.F.» vägagi päevakajaline teos. Kohati isegi prohvetlik. Polnud ju teose avaldamise ajal veel Venemaa Ukrainaga sõjajalal, nüüd aga annab see kogu teosele kergelt pikantse kõrvalmaitse. Kaldun arvama, et Pelevin nimetas orkide asuala Urkainaks, et vältida otseseid kallaletunge suurvene šovinistide poolt. Ise aga näitas neile tegelikult just nende enda kodumaa kõverpeeglit. Pelevin on võtnud pihuga oma kaasmaalaste kõige klišeelikumaid omadusi, omistanud need orkidele ning paisutanud oma teose lehekülgedel hüpertroofiliste mõõtmeteni. Vähemalt n-ö arenenud ühiskonna liikmete jaoks. Mulle kui endisele nõukogudeliitlasele ning Venemaad üle keskmise sageduse väisanule tundus kirjeldatu kunstilistest liialdustest hoolimata veel täiesti usutavana. Vene meediast tänapäeval meieni imbuvaid uudiseid jälgides isegi kuidagi tuttavlikuna.  

Ühiskonna kõverpeegeldamine on aga vaid maitsvaks ning asjatundlikult valmistatud soustiks Pelevini tavapärastele teemadele, nagu mehe ja naise suhted, inimese eksistentsi tühisus ning meedia võlud ja valud. «S.N.U.F.F.-is» on see püha kolm­ainsus lahutamatult läbipõimunud ja omavahel sidunud peategelaste, operaator-lahingulendur Damilala ja noore orki Gromi elud. Tegelaste esindatavad maailmad on diamet­raalselt vastandlikud – ­noore ­orki (vägisi tahaks kirjutada «trolli») primitiivne, ent vitaalne olemus heidab väljakutse dekadentlikule ja väärastunud puparastile. Neis antipoodides pole kuigi keeruline ära tunda igipõlist vastasseisu Venemaa vs lääs. Viimane figureerib Pelevini raamatus Big Byzi nime all ning kogu mäng käib seal seksuaalvähemusi koondava ühenduse GULAG taktikepi all.

Frank Zappa on kunagi öelnud, et poliitika on sõjatööstuse meelelahutusosakond. Pelevinil on enam-vähem vastupidi. Nii on sõjatööstuse ja sõdade eesmärk puhtalt meelelahutuslikku laadi, et tõmmata endale rumalate masside tähelepanu ning selle käigus nende raha endale võtta. Meediateema näib olevat Pelevini roostevaba esimene armastus ning truu lahinguratsu, mis teda kunagi hätta ei jätta, vaid võimaldab võtta julgeid viraaže, mis publiku aplodeerima panevad.

Veel ühe (püha) kolmainsuse raamatus moodustab Manitu ehk manitu, vastavalt tähendusele. Manitu on nii jumal, raha kui ka tarbesõna monitoride ja ekraanide kohta. Teravmeelne ja sümbolistlik mitmetähenduslikkus võimaldab intrigeerivaid mõttekäike ning teatavat filosoofilist sügavust. Paraku on Pelevini filosoofilised vinjetid epateerivad vaid kohati, suuremates kogustes aga ajavad need lugeja haigutama.

Lõpetuseks tahaks kiita teose tõlkijat Maiga Varikut, kes on teinud taas suurepärase töö, nagu ka kõigi eelmiste Pelevini tõlgetega. Nauding oli lugeda sedavõrd mahlakat ja täpset tõlget, venekeelsed vasted tekkisid nagu iseenesest pähe. Kurb on vaid see, et sedavõrd põnev ja omanäoline kirjanik nagu Viktor Pelevin pole veel senini leidnud Eestis endale n-ö ihukirjastust, vaid tema teoste eestikeelsed tõlked kipuvad pigem sporaadiliselt ilmavalgust nägema.

Raamat

Viktor Pelevin

«S.N.U.F.F.»

Varrak

Tagasi üles