Ussiauk kõiksusest raamaturiiulisse

Cooper (Matthew McConaughey) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Christopher Nolani lavastatud «Tähtedevaheline» («Inter­stellar») võib olla küll aasta oodatuim film, kuid kindlasti mitte ootamatuim. Ulmefännid on võrrelnud seda Stanley Kubricki «2001: Kosmoseodüsseiaga». «Tähtedevaheline» püüab samamoodi vaadata kaugemale, kui silm ja teooria ulatuvad. Film spekuleerib aja ja ruumiga, toob erirelatiivsusteooria inimliku kogemuse ulatusse. Ussiaugu kaudu pääseb kõverdunud ruumi ühest punktist teise valgusaastaid läbimata. Ent 21. sajandi suurprojektina on sellel paratamatult ka eriefektide-Hollywoodi puudused. Needsamad, mille pärast režissöörid teevad teleseriaale.

Film ehitab hoolikalt silda filmiajaloo kahe algse suuna vahele. Ühelt poolt argikogemuse jäljendamine, teisalt realistliku kujutise piiridega manipuleerimine, fantaasia. «Tähtedevaheline» algab Ameerika arhetüüpses farmis. Maal valitseb katastroofijärgne olukord, kõik ressursid on koondatud ellujäämisele. Teiste argiste probleemide kõrval puutub endine astronaut Cooper kokku tütre toas aset leidvate üleloomulike sündmustega. Sellest tõukub sündmuste rida, mis viib isa lahkumiseni, et leida inimkonnale uus sobiv planeet, ja reetmistundeni, mis jääb tütart saatma. Perekondlikust suhteliinist saab filmi raskuskese. Cooper püsib tegelasena kõigile ebaõnnestumistele vaatamata just tänu sellele oma rajal.

«Tähtedevaheline» on omaette tähis ambitsiooni tõttu võtta kokku mitmed ulmes ringlevad suunad. Filmi esimene pool paigutaks filmi otse ulmeklassikasse. Inimlik mõõde, hüpe tundmatusse, teaduslikud spekulatsioonid, post­apokalüptiline keskkond ja risk luhtuda on suurepäraselt komponeeritud. Filmi võimalusi iseloomustab hästi üks stseen planeedil, kuhu saabutakse esimesena. Peaaegu reaalajas näidatud stseeni, kus süstikut tabab hiidlaine, saadab teadmine, et samal ajal orbiidil viibiva meeskonnakaaslase jaoks möödub paar aastakümmet. Psühholoogiliselt usutavate inimsuhete ja ulme žanrielementide vahel kipub tasakaal kaduma siis, kui filmi siseneb Matt Damoni tegelaskuju. Aeg hakkab lõppema, tegelaste läbimõtlemiseks pole enam ruumi ja appi võetakse järjest enam poolfabrikaatidest lahendused.

On hetki, mil paljulubavalt vastu pidanud «Tähtedevaheline» muutub hõredalt emotsionaalseks. Kaotusvalust laetud suurplaanidega võiks isegi leppida, kui sündmuste loogika ei kalduks ohtlikult Mehhiko seriaalide lähedale. Samas püsib pilt visuaalselt leidlik. Lihtsalt loo lahendus ja selleni viivad sündmused jäävad paraku alla filmi esimese poole tasemele. «Tähtedevaheline» loob viimaks veidi kummalise moodustise kõrgtehnoloogilisest 21. sajandi teadmispõhisest scifi’st ja 19. sajandi kirjandusest. Midagi sarnast toimus Robert Zemeckise filmis «Kontakt», kus inimkonna müsteerium taandus sõbralikuks new-age-vestluseks isa vaimuga.

«Tähtedevaheline» ei peaks jagama vaatajaid tulisteks toetajateks ja vastasteks põhjusel, et nii filmi tugevad kui nõrgad küljed on tegelikult hästi selgitatavad. Alfonso Cuaróni «Gravitatsioon» eelmisel aastal valis kitsama fookuse ja selgema taustsüsteemi ning sai filmina seetõttu paremini hakkama. «Tähtedevahelist» vaadates saab selgeks, miks vanad filmid on endiselt vaadatavad ka ilma nostalgiasse laskumata.

«2001: Kosmoseodüsseia» oli suveräänse režissööri nägemus, mis mängis visuaalselt ruumi lõpmatuse ja elu päritolu küsimustega, unustamata ka intellektuaalseid ideid. Kubrickile on need küsimused väljaspool inimeste subjektiivset haardeulatust. «Tähtedevaheline» surub kõiksuse kokku tegelikult vastupidisesse punkti. Loevad tunded ja usk otseses mõttes üleinimliku mõõtme võtvasse progressi. Aeg ja trauma on ületatavad, me lihtsalt ei tea, kuidas, aga küll keegi tulevikus teab.

«Tähtedevaheline» on omanäoline ja väga kinematograafiliselt loodud laissez ­faire, pigem tulla- kui minnalaskmismeeleolu. Ent see ei muuda aluseks olevat eeldust, et tulevikus lahendavad probleemid end ise ja täna on tähtsad kodu ja perekond. Ja korralik kinoskäik.

Film

«Tähtedevaheline»

Režissöör Christopher Nolan

USA 2014

Alates 7. novembrist Eesti kinolevis