Uhke maja. Arhitektide Andres Põime, Lauri Vaimeli ja Liisa Põime loodud Eesti saatkond Pekingis on paeaegu valmis.
Rahu ja vaikuse oaas keset Pekingit
22. november 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu valmis Hiinas Pekingis Eesti saatkonna uus maja. Tegu on kolmanda hoonega, mille Eesti riik läbi aegade spetsiaalselt saatkonnaks ehitab – esimene oli Eesti Vabariigi algusaegadel Soomes, taasiseseisvumise järel ehitati maja Vilniusesse ja nüüd siis valmis saatkond Pekingis.
Kuid päris valmis aprillis sisse kolinud saatkond veel pole, sest osa sisustusest on veel puudu. Isegi maja ümbritseva aia külge pole jõutud kinnitada Eesti Vabariigi suursaatkonna silti, see seisab kiletatult valvurihoone akna taga.
Valvureid Eesti saatkonnal pole, saatkonnas töötab vaid neli inimest: suursaadik Toomas Lukk, konsul Paul Elberg, poliitilised ja majandussuhted on Aire Korgi korraldada ning majas on ka sekretär Lü Yanyan.
Eesti saatkond paikneb uute ja moodsate kõrghoonete piirkonnas Chaoyangis, kus asub Pekingi üheks uueks sümboliks tõusnud, taburetti meenutav uhke CCTV maja, kallid hotellid ja tuntud kaubamärkide poed, aga ka teiste riikide saatkonnad. Eesti naabriteks on näiteks USA ja Prantsusmaa saatkond.
Samas pole saatkonna ümbrus sugugi ainult moodsalt glamuurne, paar meetrit majast asub hiinalik turg, kus müüakse riideid, lilli, ehteid, teeserviise, mobiile – tegelikult peaaegu kõike.
Chaoyang on arenev linnaosa, kraanasid-ehitusplatse tabab silm ohtralt. Eesti maja erineb teistest hoonetest mitte ainult oma kõrguse (loe: madaluse) poolest, vaid skandinaavialiku lihtsa ja selge joone ning kõige juhusliku puudumise tõttu. Maja ja seda ümbritsev aed on lihtne, puhas, seega maitsekas ja ilus.
Kui Eesti saatkonna väravast hoovi siseneda, siis astud sa vaikuse ja rahu oaasi. Maja ümbritseb tihe muru, umbes 15 sentimeetrit sügavad kandilised veekraavid, mille põhjas merekivid, ning peaaegu märkamatud purskkaevud, mis panevad vee vaikselt lainetama. Maja taga on samuti veesilmad, millest viivad üle väikesed teerajad, sisehoovi uhkuseks on aga aia(grilli)maja.
Majas sees annavad tooni paljad betoonseinad, Eesti eesnimedega kardinad (autor tekstiilikunstnik Krista Leesi ja disainer Heino Prunsvelt), vineermööbel (erimööbel, kavandanud Stuudio 3 ja sisearhitekt Liisa Põime) ning A4 pilve meenutav valguslahendus (autorid Liisa Põime ja disainer Reet Põime).
Eesti saatkonna hoone ehituse eelarve oli 94,8 miljonit krooni ja maja ehitamiseks kuulutati konkurss välja 2008. aastal, mil arhitektuurikonkursi võidutööks valiti Stuudo 3 ja arhitektide Andres Põime, Lauri Vaimeli ja Liisa Põime «Tetrise»-nimeline kavand. Praegu on 2289,2-ruutmeetrine saatkonnahoone välisministeeriumi raamatupidamises arvele võetud summaga 6 987 837, 12 eurot ning sisustuse riigihangete kogusumma on 310 000 eurot.
Ühe sammuna Hiinas oma maja ehitamiseks müüs Eesti Vabariik neli aastat tagasi Hiina Rahvavabariigile 10,6 miljoni krooni eest kinnistu aadressil Narva mnt 98, kus asub suursaatkonna hoone. Nii sooviti näidata Eesti jätkuvat huvi arendada edaspidigi kahe riigi majanduslikke ja poliitilisi suhteid.
Eesti suursaadik Pekingis Toomas Lukk usub, et Hiina pealinna ehitatud suursaatkond peegeldab Eesti huvi Hiina vastu. «See maja on terve Eesti peegeldus, meie nüüdisaegse arhitektuuri peegeldus ja võib-olla mõneti peegeldab ka meie kiiret arengut,» selgitab Lukk.
Lukk loodab, et saatkonnast saab tuttav maja mitte ainult Hiina kolleegidele, vaid ka kõikidele eestlastele. «Saatkond pole avalik hoone, küll aga avatud. Üritame seda hoonet kasutusele võtta nii palju kui vähegi võimalik. Juba praegu oleme korraldunud ettevõtmisi, et tutvustada Hiinat Eesti ettevõtetele, ja ka hiinlastele oleme tutvustanud Eesti võimalusi turismimaana.»
Eesti maja kui tikutops kingakarpide keskel
Kuidas te iseloomustaksite Eesti saatkonna hoonet Pekingis, milliste märksõnadega?
Tegelikult kirjutasime need märksõnad lahti juba 2007. aasta võistlustöö seletuskirjas. «Arvestades Pekingi mastaape ja saatkonna ruumiprogrammi, on lahenduses lähtutud pigem ratsionaalsusest ja selgusest kui sellest, et ehitis mingilgi määral hakkaks domineerima keskkonnas. Arvestades programmilist mahtu, pole see lihtsalt võimalik. Arhitektuurselt oluliseks elemendiks on aed ja vesi, mis moodustavad hoonega tervikkoosluse. Madal veepind on ühtlasi hoone sissepääsuhalli visuaalseks pikenduseks, mis seob hoonet krundiga. Samas moodustab hooneesine veepind peegelpinna, mis annab saatkonnahoonele suurema esinduslikkuse.»
Arvestades Pekingi mastaape, on ju tegemist tikutopsiga kingakarpide keskel. Efektse või keeruka vormiga ei olekski olnud võimalik kõrgete müüride vahelt silma paista. Rõhuasetus oli headel, selgetel hooneproportsioonidel ja kvaliteetselt lahendatud detailidel, mida esmapilgul on raske märgata.
Mis oli selle töö juures kõige keerulisem ja miks?
Ehitusprotsess iseenesest ongi keeruline, eriti kui kavandatavaks hooneks on Eesti Vabariigi esindushoone. See seab lati väga kõrgele. Keerukust lisas ka täiesti teises ja protsessi alguses võrdlemisi tundmatus kultuuriruumis töötamine ning suhtlemine. Igal maal on oma eripära, millega tuleb kohaneda, et saavutada võimalikult hea lõpptulemus. Kõige teostamine, mis algses projektis kirjas oli, ei osutunud võimalikuks või osutus teostus ülimalt komplitseerituks ja kalliks.
See, mis meil oleks olnud suhteliselt lihtsalt teostatav, osutus Pekingis kohati võimatuks, kuid oli ka väga palju vastupidiseid olukordi. Veidral kombel oli hoone tehniliste lahenduste, nagu ventilatsiooni, kütte ja elektrisüsteemide teostus eriti vaevaline ja kohmakas. Kuid näiteks protsessi alguses pea võimatuna tundunud puidu kasutuse teema teostus lõpuks väga heal tasemel.
Kuidas olete rahul tulemusega?
Kõiki asjaolusid arvestades võib protsessile tagasi vaadates nentida, et laias laastus võib rahule jääda. Ise olen ju näinud peaaegu valmis hoonet, seda pea aasta tagasi. Maja sisustamine on ikka veel pooleli, samuti on kavandatud kunstiprogrammist teostunud vaid kardinad. Lõpliku hinnangu lõpptulemusele saab anda siis, kui kõik on valmis. Minu jaoks on praegune tulemus veel poolik.
Millisest ideest lähtusite sisekujundust kavandades?
Üheks kandvaks ideeks oli minimalism. Kuna hoone on Pekingi mastaape arvestades väike, siis tundus õige lahendada hoone ka väheseid võtteid kasutades. Teiseks oluliseks ideeks oli konstruktsioonipindade, betooni eksponeerimine. Hoone sisustuses pole midagi ülemäära luksuslikku, aga kõik on lahendatud väärikalt, kasutades ausaid materjale.
Materjalide valikul sai oluliseks sooja ja külma vastandus. Kargele ja põhjamaisele betoonile vastandub soe ja hubasust pakkuv puit. Puit vihjab omakorda ka Eesti tugevatele traditsioonidele materjali kasutamises.