Johannes Barbarus
Ühe kaotuse puhul
Luulehetk – hetk luules
22. november 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind sunnib mitmekordse jõuga tööle
üks paisuv aimus oma kurvast lõpust...
«Võõrad mõtted» – J. Sütiste
Kes südamega elab, selle tee on valus,
tal käies pettumuste klaasikillud jalus
ning igal sammul meeltes unelm murdub,
ent ometi just nõnda luule tärkab
kui inimene hinges okkaid märkab,
siis sõnas loovas sünnivalu tundub.
Kes elab elule, see järjest sünnib, sureb,
tal kanda mitmekordsed tunnetused, mured,
ta lakkamatult leegitseb ja miilab,
täis kartust, kas kõik piirat sõnna mahub,
kui sulge kiirustades kõike teoseks tahub,
aeg püsimatu mille vältust piirab.
Kes eland luulele, see teab, kui raske kohus –
on eluvõlga kanda, alati kui ohus
töötulemus, - et alguseks jääb algus,
kui järsku silme ees kõik ümbrus mustub...
Nii hõõglamp läbi põleb ja siis kustub,
kui hetkeks pimestand meid kiirgav valgus.
Kes eland rahvale, ideele, mis tal koitnud,
see luules kindlasti ka tulevpõlvi toitnud,
ta meile andnud oma ülemmäära,
kus tuikab kõigi südamete rikkus,
ning mida kannab sajandite pikkus,
ei seda surm, ei ajahammas väära.
See 1945. aasta veebruaris kirjutatud luuletus on Johannes Barbaruse (1890–1946) järelehüüe kolleegile ja nimekaimule Juhan Sütistele (1899–1945). Luuletuses viidatakse Sütiste eelaimusele ta äkilisest surmast – südamerabandus töölaua taga. Muide, Tammsaaregi olevat oma surma ette näinud – tedagi tabas infarkt töölaua taga. Vägivaldne lõpp ootas Barbarust ennastki. Vares-Barbarus oli määratud 1940 Eesti nukuvalitsuse esimeseks peaministriks, kes andis veel ametivande president Konstantin Pätsile. Sealt «tagandati» ta pärast Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ülemnõukogu presiidiumi esimeheks.
29. novembril 1946 leiti ta verine surnukeha Kadrioru lossi korteri vannitoast. Minu õppejõud, Barbaruse luulest monograafia kirjutanud professor Harald Peep vihjas meile juba ülikooli ajal 1970ndate algul, et see oli NKVD poolt «tellitud»/lavastatud enesetapp. Nii võiks «Ühe kaotuse puhul» luuletuses näha ka Barbaruse enda exegi monumentum’it.