Vene film otsib Eestist uusi nägusid
Operaator Rein Kotov filmis Eestis Vene filmi «Jää hüvasti emme».

Filmioperaator Rein Kotov.

FOTO: Repro

Askeetlik ja natukene põhjamaine keskkond oli see, mida Vene filmi «Jää hüvasti emme» võttegrupp Eestisse otsima tuli.

Väike provokatsioon, Rein: kas Eesti operaatorid on paremad kui Venemaa omad, et teid üha sagedamini sinna filmima kutsutakse? Või odavamad? Või mõlemad kokku? Või ei jätku neid Venemaal lihtsalt?

«Odavamad ja paremad» on suhteline mõiste. Filmide keerukusaste ja eelarved on väga-väga erinevad. Eestis on häid filmioperaatoreid, aga maailma mõistes kalleid minu teada mitte. Usun, et Eesti operaatoritele on pakutud samu tingimusi, mis Vene omadele.

Venemaa on suur ja lai, filmitegijate võimalused ja soovid seal kasvavad. Kutsutakse mitte ainult Eesti operaatoreid. Viimastel aastatel on osadel Vene produtsentidel ja režissööridel tekkinud soov suuremaks loominguliseks koostööks Läänega. Otsitakse läänelikku stiili ja tunnetust, uusi nägusid.

Näiteks seesama stuudio Slon, kes mind palkas. Nende eelviimases filmis «Reetmine» (režissöör Kirill Serebrennikov) mängivad peaosades sakslanna ja makedoonlane. Mõlemad pidid venekeelse dialoogi nii palju ära õppima, et hiljem oleks võimalik nende tekst usutavalt vene keeles vene näitlejate poolt sisse lugeda. Või näiteks hiljuti linastunud Vene film «Ma ei tule tagasi»: režissöör Ilmar Raag, Eesti, operaator Tuomo Hutri, Soome.  

Mart Taniel sai kutse tänu «Sügisballile», teie…?

Mardi filmitud Vene filmi «Intiimsed kehaosad» pole ma kahjuks näinud, aga eeldan, et see on täpselt see õige koostöövorm, kus sarnase keemiaga inimesed leiavad teineteist riigipiiridest ja rahastusskeemist sõltumatult.

Mis minusse puutub, siis 2012. aasta suvel tulid Eestisse produtsent Sabina Jeremejeva ja režissöör Svetlana Proskurina, et uurida, kas siin oleks võimalik filmi teha. Svetlana kunagine kursusekaaslane Peeter Urbla aitas neid esmasel tutvusel nii võttekohtade kui inimestega. Kuna Svetlanal sel hetkel n-ö ihuoperaator puudus, otsisid nad siit ka operaatorit. Seni tehtu põhjal kutsuti mind välja. Kohtusime, kompisime maad. Otsustasime selle filmi koos teha.

Brüsselist vaadates oleme ida, Moskvast vaadates lääs. Meil on piisavalt geograafilist ja loomingulist potentsiaali teha koostööd mõlema poolega. Hetkel on kõige suuremaks puuduseks hoopis meie valitsuse suutmatus kehtestada maksutagastussüsteem, mis toimib enamikus Euroopa riikides juba mõnda aega.

See tähendab, et siia filmima tulevad välisgrupid saavad sissetoodud rahast kuni 20% tagasi. Selles mõttes oleme ka Läti ja Leeduga võrreldes konkurentsivõimetud. Rumeeniast, Ungarist, Poolast ja Tšehhist rääkimata.

Silm reageerib filmis hulga tuttavaid paiku. Kas see on tervikuna Eestis üles võetud?

Põhiliselt Eestis. Vaid lõpuosa Venemaal. Aga… See film on mõeldud üldinimliku loona, geograafiline asukoht ei ole määrav. Kuigi algmaterjal, keel ja tegelaste nimed viitavad vene filmile. Nimesid ja keelt muutes võiks see olla ükskõik mis maa film.

Režiigrupp eesotsas režissöör Svetlana Proskurinaga oli Moskvast, operaatori- ja kunstnikegrupp Eestist. Siin on oluline see, et filmi visuaalne pool usaldati täielikult Eesti meeskonnale.

Töökeel oli vene-inglise. Kultuurilised erisused teemal «kellele millise kujuga kurk meeldib» lahenevad selliste koostööde puhul kiiresti. Edasi on vajalik põhitegijatel  (režissöör, operaator, kunstnik, näitlejad...) aru saada ja kokku leppida stiililistes ja maitselistes küsimustes.

Minu arust leidsime me Svetlanaga ühise keele juba filmi ettevalmistusfaasis. Kuigi vahel olin ka segaduses: filmikeel on küll universaalne keel, aga filmitehniline terminoloogia riigiti võib olla erinev.

Kas te ei leia, et sellesse filmi on sisse kirjutatud üks kummaline vastuolu: baltilikud maastikud on pandud esindama Venemaa tegelikkust?

See film tahab vältida Venemaa tegelikkust. Askeetlik ja natukene põhjamaine keskkond oli see, mida režissöör otsis. Kuna Svetlana on Peterburist pärit, siis on ka merevaated selles filmis mõistetavad.

Vene rahvuslikul filmifestivalil Kinotavr kiitsid sealsed kriitikud väga teie operaatoritööd, režii suhtes jäädi reserveeritumaks. Mis te ise sest filmist arvate?

Kui kiidetakse, on ju meeldiv. Ma ise ei ole väga objektiivne hindaja. Selline omapärane tõlgendus vene klassikast. Hästi valitud näitlejad (eriti lapse roll), hea montaaž ja helikujundus.

Kas ma sain õigesti aru, et poissi mängib tegelikult tüdruk?

Jah, Svetlana ei leidnud ega leidnud õiget osatäitjat – kõik selleealised poisid on ju suured rüblikud, siin oli aga vaja sellist mõtlikku, enesessepööratud tüüpi.

Kas ka teie väldite igasugust seoste tõmbamist «Anna Kareninaga», nagu režissöör seda teeb, näiteks et see on Karenini vaatenurk juhtunule, mis on toodud tänapäeva?

Selles mõttes ma seda filmi Lev Tolstoi romaaniga rohkem ei võrdleks, kui et peategelased ja loo struktuur on võetud raamatust. Kõik muu on teisiti: lugu on toodud tänapäeva ja põhineb ikkagi originaalstsenaariumil, kus stsenaristil ja režissööril on hoopis teised huvid ja rõhuasetused kui Tolstoil. 

Kas te Venemaale filmima oleksite valmis minema, kui kutsutaks - vaatamata poliitilisele olukorrale?

Poliitikat ja kunsti peaks lahus hoidma. Mul on natukene kahju Vene filmitegijatest, keda viimasel ajal ühelt poolt kollitab nende riigiaparaadi surve toota põhiliselt patriootlikke filme ja teiselt poolt läänemaailma tõrjuv suhtumine Vene loomeinimestesse. Venemaal on palju andekaid filmitegijaid ja vahest ka häid lugusid. Võtke või Andrei Zvjagintsevi viimane film «Leviaatan».

Mind on Venemaale viimati kutsutud paaril korral, aga kas pole ajagraafik sobinud või pole stsenaarium imponeerinud. Aga, iga kord kui kutsutakse, vaagin pakkumise põhjalikult läbi.

«Jää hüvasti emme» on PÖFFi kavas veel teisipäeval, 25. novembril kell 17 Tallinna kinos Artis

REIN KOTOV

49-aastane filmioperaator

Lõpetas 1991. aastal Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi

Filme: «Mandariinid», «Seenelkäik», «Kirjad Inglile», «Georg», «Ruudi», «Somnambuul», «Karu süda», «Georgica»

Tagasi üles