«Jää hüvasti emme», režissöör Svetlana Proskurina (Venemaa)
3/5
Naine jätab mehe ja lapse
27. november 2014, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel üks film (vt ka Kjell-Åke Anderssoni «Ma ei kuulu mitte kellelegi»), kus naine teise mehe juurde läheb ja poja isale kasvatada jätab. Enamasti on vastupidi. Ajastu märk?
Põhineb Vassili Sigarevi näitemängu «Karenin» motiividel, häälestades juba ette vaatenurgale – Anna Karenina mahajäetud mehe omale, ainult et aeg pole enam Lev Tolstoi aeg, vaid tänapäev, ühe moodsa ja rikka vene perekonna lugu. Kõik on justkui head inimesed, mees lausa kullatükk, mis sest et natuke verevaene, ometi lagundab üks juhuslik kohtumine lõplikult selle ühenduse.
Kerge oleks öelda, et naine on süüdi. Svetlana Proskurina seda ei tee, ta näitab suhteid komplitseerituna, nii nagu need enamasti ongi. Elada, ma tahan lihtsalt elada, ütleb naine. Ütleb, sest selles igati ilusas elus õhk justnagu seisaks. Autor võimendab seda veelgi, aga nii, et paigutab suure osa tegevusest mere äärde. Avarusse, mis tegelikult hoopis ahistab.
Kõik kannatavad, ka naine, kes teise juurde tõttab, sest teda rõhub süütunne, aga lapse kannatus on suisa valus. Seda annab Proskurina meile päriselt tunda. See ongi ju lapse vaatenurk, see «Jää hüvasti emme», originaalis ilma komata. Mingi nukrus, seletamatu eelaimdus, juhtuva paratamatus oleks Serjožasse justkui algusest peale sisse kirjutatud. Ja see on ka suurepäraselt mängitud – tütarlapse (Jana Terešina) poolt.
Kurb ja rusuv on seda vaadata, ja kahju, et filmi psühholoogilist kude lõpuks religioosne sümbolism varjutama hakkab, kõrvaltegelased jäävad ebamääraseks nagunii, nagu ka film ise mõneti ebaühtlaseks. Ja verevaeseks.
Operaator Rein Kotov tuleb Proskurina mõtliku laadiga kaasa, andes nagu mitmel korral varemgi filmile, mis mõne teise käes devalveeruks ehk tühipaljaks televisiooniks, ruumilise sügavuse. Suurelt osalt Eestis üles võetud linateos kontrasteerib oma olustikuliselt baltiliku aktsendiga pisut ootamatul moel Vene numbrimärkidega autodega, mis tänavatel ringi liiguvad. Kunstnikutöö on Eva-Maria Gramakovskilt, episoodilistes rollides ja võttegrupis on eestlasi rohkemgi.
«Jää hüvasti emme» on kavas veel teisipäeval, 25. novembril kell 17 Tallinna kinos Artis