Seitse põhjust, miks vaadata seksika blondiiniga lavastust

Foto Peeter Jalaka uuslavastusest «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella». Foto: Peeter Jalakas

Von Krahli uut kontseptsiooni esindab Peeter Jalaka uuslavastus «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella». Postimees esitab seitse põhjust, miks seda lavastust võiks ja tuleks vaadata.

1. Barbarella on ilus, kohati rumaluke nagu armas kiisupoeg. Õigemini on Barbarella selline seksikiisukene, keda reklaamitööstuse arvates peaaegu kõik maailmas mehed vähemalt üheks ööks voodisse igatsevad – enese ilust teadlik neiuke keerutab blonde juuksekiharaid ümber sõrme ning kuulab kaardus ripsemete looritatud pilgul pisut paokil suuga Suurt Tarkust. Lavastuses esindab Tarkust kosmoselaeva aju ja universumi direktor, keda publik ei näe, vaid kuuleb vanema ja väärikalt enesekindla härrasmehe häälega kõnelemas.

Liis Lindmaa rollilahendus on võib-olla liiga ühte väravasse, kuid ta veenev kuni sõrmeotsteni, muutes Barbarella jälgimise (isegi naisvaatajale) nauditavaks.

2. Peeter Jalaka viimased lavastused on teeloleku lavavastused, seda on ka «Barbarella».

Noor neiu ehk Barbarella saab ülesandeks teha midagi ilmvõimatut. Tänu siirusele, mida võib pidada ka lihtsameelsuseks, leiab ta relvad ja sõbrad, kes aitavad tal võita suurt kurja ning taastada maailmas harmoonia ja õnn. «Barbarella» on ikka ja alati kuulajat/lugejat/vaatajat kõnetav muinasjutt, kuid seda nüüdisaegses teatrikeeles.

3. Tänase Krahli keel pole äärmuslik ega ka vaatajat liialt poputav. Tundub, et Krahl hakkab saama täiskasvanuks, seega on publiku ehmatamisest loobutud, selle asemel hoolitakse vaatajast ja tahetakse temaga rääkida. Enne rääkimist on nad mõelnud, mida ja kellele öelda. See on suur väärtus.

Raymond Carveri novellist «Millest me räägime, kui me räägime armastusest» ja Roger Vadimi 1968. aasta kultusfilmist «Barbarella» inspireeritud lavastus. Kummagi materjali tundmine või mittetundmine «Barbarella» vaatamist ei sega, Krahli lavastus on täiesti iseseisev kunstiteos.  

4. Peeter Jalaka lavastus on hea energiaga, kuid see pole kõige olulisem, sest tähtsam on, et Jalakas on suutnud muuta Krahli väikese lava kolm korda avaramaks, andes nii etendavale loole sügavaust ja ruumi, seega mõjuvust.

«Barbarella» on hea näide sellest, kuidas nutikalt kasutada ruumi ja nüüdisaegseid teatrivahendeid ning samal ajal mitte unustada, et ka vaataja aeg on väärtuslik.

Videolahendust ega pilli mängivaid näitlejaid pole kasutatud seepärast, et nii on teatris in või et selline võimalus oli majast võtta, vaid nende vahenditega sai jutustatavat lugu kõige paremini edasi anda. Kuid keegi pole täiuslik, nii ka «Barbarella» – lõpustseenis ootamatult tšello kingiks saanud Barbarella ei oleks pidanud pilli mängima, sest see mõjus punnitatult ning võltsilt.

5. Ilmar Laaban on kõva! Vaatamata sellele, et lavastuses pole komöödia, saab Krahlis nalja. Kui tahate teada, mis see Laaban siia puutub, siis peate minema teatrisse.

6. Uueneva Krahli uus lipukiri on «Armastuse nimel» ning seda sõnumit kannab ka «Barbarella».

Nagu filmis, nii ka lavastuses hüüab Barbarella «Laav!» ning tõstab tervituseks käe. Krahl tegi lavastuse armastusest ning pani esimeses stseenis piinlikust kohmetuma nii vaatajad kui ka näitelejad: kaks paari istuvad moodsas korteris, trimpavad kokteili ja õhtu edenedes hakkab juba argirutiini uppuv paarike rääkima armunud paarile armastusest.

Armastusest rääkides me varem või hiljem kohmetume, see teema tekitab ebamugavust, sest eestlased ju räägivad tööst, naabritest, ilmast, aga mitte tunnetest. Krahl on astunud sel teel esimese sammu, kuid ka nemad pole riskinud muutuda siirupiliseks –  Barbarella ei kasuta tervitades sõna «armastus» või ei hüüa «armastust teile kõigile», vaid ütleb lihtsalt «laav», mida kuuldes me tõlgime sõna kohe eesti keelde, kuid samas on meil alati võimalus uskuda, et «laav» pole love.

7. Kui Postimees küsis Peeter Jalakalt, mis on elu mõte, siis tsiteeris Krahli juht ja «Barbarella» lavastaja «Barbarellat»:

-          Hea elu, nii nagu mina seda mõistan, on õnnelik elu

-          Kas see tähendab, et kui sa oled hea, oled sa õnnelik?

-          Ei, see tähendab, et kui sa oled õnnelik, oled sa hea.

«Barbarella» on lavastus, mis teeb vaataja õnnelikuks, ja häid inimesi pole mitte kunagi meie ümber liiga palju, seega tuleb minna von Krahli ja saada õnnelikuks.
-----------------------

Arvustus

Sigismund von Krahl

«Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella»

Lavastaja: Peeter Jalakas

Dramaturgid: Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Tarmo Jüristo

Kostüümikunstnik Reet Aus; tehnilised lahendused Enar Tarmo; videokunstnik Mikk-Mait Kivi; heliloojad Jakob Juhkam, Ott Kartau ja trupp; koreograaf Arolin Raudva; valguskunstnik Oliver Kulpsoo; graafiline kujundus Margus Tamm

Näitlejad: Jim Ashilevi, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu

Esietendus 13. novembril von Krahlis