Klaasikunstnike aastanäitus vaatleb, mis on päris, mis tehis

Klaasikunstnik Ivo Lill oma ateljees

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Homsest alates lahatakse klaasi vormitud päris ja tehisasjade vahekorda Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitusel Tartus.

«Mind on päris ja tehisasjade vahekord alati huvitanud,» ütles klaasikunstnike ühenduse esinaine ja näituse kuraator Sofi Aršas. «Kuidas inimesed võõranduvad olulistest väärtustest ja erinevatest ehedatest osadest elus.» Seda vaatlevad 17 Eesti klaasikunstnikku ja külalised USAst ja Taanist.

Tartus avatav näitus keskendub ideelisele kunstile, mitte ilu- või funktsionaalsete asjadele, kuigi ilu ja klaasivõlu ei puudu ka sellelt väljapanekult, teatas Eesti Klaasikunstnike Ühendus. Lisaks erinevatele klaasikunsti tehnikatele kasutatakse ka visuaalkunsti vahendeid.

Näituseruumid on kujundaja Maret Kukkur muutnud nihestatud keskkonnaks, kus tööstusmaastikelt leitud roostes esemed on kõrvuti kunstnike loominguga, tekitades selles koosluses kummalise terviku. Teatraalsed võtted, mida on selle keskkonna kujundamisel kasutatud, lisavad võõristust tehis ja pärismaailmade vahel.

«Need on mahajäetud, elutud asjad, mis on valmistatud masstootmiseks ja jäänud inimestest maha,» ütles Aršas. «Rooste muudab need objektid omavahel veelgi sarnasemaks ja neile asetatud läbipaistvad, peegeldavad ja säravad klaasist objektid tekitavad tehisasjadele vastandi. Näitusetööd joonistuvadki välja nende esemete taustal.»

Näha saab Rait Präätsa vana vokki, millesse on monteeritud sulatatud klaasist inimfiguurid. Ivo Lille rikkaliku ja ülepaisutatud kuldsete ornamentidega rikastatud klaasobjektid «Kassikuld» viitavad päris ja tehisväärtustele. Merle Kannuse sulatatud klaasist pildid kujutavad stseene, mida inimene ka tehiskeskkonnas endale pärismaailmaks kujundab. «Kolisin 1985.aastal Lasnamäele,» selgitas Kannus, kust idee pärineb. «Mitte vabatahtlikult. Aga inimene on nagu umbrohi - kohaneb isegi totaalses tehiskeskkonnas ja leiab sealt ka päris elamuste raasukesi.»

Eve Koha lasergraveeringus teostatud geomeetrilised objektid loovad ruume, mis annavad võimaluse iga vaataja enda fantaasiaruumide tekkimiseks.

Maret Sarapu ja välisklaasikunstnike Sarah Gilbert (USA) ja Stine Bidstrup (DK) ühisprojekt «Kärbsepüüdjad» toob välja loodus inimeste vahelise strateegitae võrdluse.

Kas tehisasjad, ka klaasist, annavad tegelikkusest vale kujutelma või loovad hoopis uue ja veelgi usutavama maailma? Mis eristab meie teadvuses päris- ja tehisnähtusi? Kas ja kuidas tunneme ära, mis on see «päris asi»?

Neile küsimustele otsivad klaasi abil vastuseid Kairit Annus, Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Riho Hütt, Merle Kannus, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Kai Koppel, Eeva Käsper, Ivo Lill, Kairi Orgusaar, Rait Prääts, Mare Saare, Maret Sarapu, Tiina Sarapu ja Eili Soon ning külalistena Sarah Gilbert (USA) ja Stine Bidstrup (DK).

Näitus avatakse homme õhtul kell viis Tartu Kunstimajas ja see jääb avatuks 14. detsembrini.

Tagasi üles