Kas roos on parem kui gerbera või iiris?

Jo Nesbø «Doktor Proktori ajavann», tlk Minna Salmistu, kirjastus Varrak

FOTO: Varrak

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond on juba kümme aastat välja andnud Paabeli Torni auhinda, mis antakse parimale tõlketeosele – tõlkijale, kirjastajale ja teose autorile. Alates aastast 2011 valib žürii välja viis auhinnakandidaati. Ka tänavu on viis nominenti teada. Üheteistkümnes Paabeli Torni laureaat selgub detsembri alguses IBBY sügisõhtul.

Kõnealune tõlkeauhind on mõnevõrra eriline. See tunnustab tõlkija suurepärast tööd, aga ka kirjastusepoolset head valikut, mis lisab eesti laste lugemislauale midagi olulist ja erilist – olgu selleks teema, vaatenurk, käsitluslaad.

Raamatukuhi, mille žürii läbi luges, oli aukartustäratavalt kõrge. Valikus leidus mõndagi erilist – hulk kauneid ja sisukaid pildiraamatuid, lood erivajadusega laste lõimumisest maailmaga väljaspool kodu, karmid põnevusjutud noortele, surnud tegelased ja kalmistu sündmuspaigana, mäng ajaga, paralleelid tuntud muinasjuttudega, antiutoopia jne.

Valiku tegemine polnud kerge. See oli nagu rikkalikust buketist kõige kaunimate õite esiletõstmine. Kas roos on parem kui gerbera või iiris? Ilma meelespeade ja karikakardeta oleks aga bukett üldse allapoole arvestust. Sõelale jäi paarkümmend väga erinevat raamatut, mille hulgast viis tuumakamat välja valiti. Ühel või teisel viisil on neli neist seotud muinasjuttudega, aga pajatavad nagu viieski argielust ja mistahes vanuses mistahes maal elavatele inimestele tähtsatest teemadest.

Pildiraamatutest hindas žürii enim Katri Kirkkopelto autoriraamatut «Molli», mille tõlkis Jaak Rüütel. Lastele on sõbra leidmine väga oluline teema. Raamat üht niisugust lugu kirjeldabki. Uskumatu, et sellest, kui keegi veel lugeda ei oska, sünnib mõndagi head! Pisike uudishimulik Sisu kõnnib pahaaimamatult mööda siltidest «Eramaa», «Läbipääs keelatud!» ja jõuab Molli koduni. Too on väljapoole tõre üksiklane, sisimas aga ebakindel, arglik ning igatseb sõpruse järele. Mida selleks tegema peab? Soov muutuda ja ümbertehtud sildid on hea algus. Autor jutustab väikeste karvaste olevuste abil olulise ja mitmekihilise loo, mis ületab lastetoa lävepaku.

Ülle Kiiveti tõlgitud «Vilista mulle, Johanna» on Ulf Starki kolmas eesti keelde jõudnud teos. Juba «Täitsapoisi» ja «Võidumehe» puhul sai imetleda seda, kui kokkuhoidlik autor sõnadega on ja kuidas ta selle vähesega tekitab romaanile väärilises koguses allteksti ja tagamõtet. «...Johanna» teemaasetus on eriline – poiss n-ö lapsendab vanadekodust ühe taadi, sest tal endal pole vanaisa, aga vanaisadega saab mõndagi lõbusat ette võtta, ja peamine, nad annavad raha. Omakasupüüdlikult alanud tutvusest kujuneb siiras sõprus, kus mõlemad pooled teineteisele ohtralt tunnustust jagavad, teisele heameelt valmistada püüavad, koos aega veedavad. Autor jutustab lastele vanadusega kaasnevast – halb tervis, halb mälu, üksindus, igavus, enese tarbetuna tundmine. Ja et vanadel on, mida lastele piiramatus koguses anda – aega ja elukogemusega kogunenud mõistvat suhtumist.

Kui Jo Nesbø doktor Proktori lood meil ilmuma hakkasid, ajasid krimijuttude austajad silmad rattasse – kas tõesti seesama kirjanik, kes detektiiv Harri Hole ülikarme juhtumeid kujutab, tegeleb lasteraamatute kirjutamisega. Tegeleb jah, ning ka siin ei tule tal fantaasiast puudust kätte. Minna Salmistu tõlgitud «Doktor Proktori ajavann» on teine selle sarja raamat. Puuksupulbriga enam nii palju tegemist ei tule kui esimeses raamatus, aga kasulikuks osutub Proktori ulakas leiutis siingi. Tegelikult pajatab raamat sõprusest, ustavusest, armastusest ja eneseohverdusest. Ajaloost ikka ka, omal moel. Selle tüve ümber on palju oksi ja lehestikku – ajarännud, hull fantasia ja pöörane huumor.

Jean-Clode Mourlevat on üks silmapaistvamaid prantsuse lastekirjanikke – auhinnatud omal maal ja nomineeritud lastekirjanduse Nobelile – H. Ch. Anderseni preemiale. Indrek Koff tõlkis tema «Ookeani kutse», mille adressaat ei ole üheselt määratletav. Soovitaks ka täiskasvanule. Kaasajal toimuv seitsme venna lugu kordab omal moel üks-ühele Ch. Perrault' kolmesaja aasta vanust muinasjuttu «Pöialpoiss». Raamatu võtmetegelane on tõepoolest väike – kaheaastase kasvu terane kümneaastane. Lugu jutustab meile terve hulk kõrvalisi inimesi, kes vendadega nende põgenemisteekonnal ühel või teisel moel kohtuvad. Lood põimuvad ja kattuvad servapidi. Selline vaatepunktide vaheldumine on üliköitev, annab lugejale jaokaupa pusletükke, millest tervikpilti kokku panna. Alustab servajuppidest. Midagi jääb ikka saladuseks ka. Sõnadega sama säästlik autor nagu Stark. Oma (piiravast) kasvukeskkonnast välja rabelemine, ühtehoidmine ja vennaarm võiksid olla võtmesõnad.

Kadri Jaanits tõlkis Salla Simukka noortele adresseeritud põnevusjutu, mille pealkiri, «Punane nagu veri», viitab samuti tuntud muinasjutule. Peategelase nimi, Lumikki, kinnitab, et tekkinud seos polnud ennatlik. Ometi ei ole tegemist järjekordse romantikast nõretava piigadefantasy'ga. Simukka trilleritriloogia esimese osa sündmused on surutud nelja päeva sisse. Lumikki sisemonoloogid annavad aimu tüdruku taustast, kujunemisloost. Ta on kujundanud oskuse olla nähtamatu (ei midagi üleloomulikku!), ta on pidanud kaua aega taluma kiusamist, kaotanud mingil põhjusel armastatu (oli see nüüd tüdruk või poiss?), vahetanud kooli ja kolinud oma elu peale. Ta komistab rahapesule (sõna otseses mõttes) ja n-ö räpasele politseinikule, kes narkojõuguga koostööd teeb. Suhtedraama ja pahede kujutamisega pole vaeva nähtud, seetõttu eristub raamat tavanoortekatest. Andke teist osa lugeda!

Tõlkekirjandusel on omadus saada osaks meie lastekirjandusest (võtame või Vladimir Beekmani Lindgreni-tõlked), see täidab mõnikord ka lünki ja väärib esiletõstmist.

Paabeli Torni auhinna nominendid 2014

Katri Kirkkopelto «Molli», tlk Jaak Rüütel, kirjastus Helios

Jean-Claude Mourlevat «Ookeani kutse», tlk Indrek Koff, kirjastus Draakon & Kuu

Jo Nesbø «Doktor Proktori ajavann», tlk Minna Salmistu, kirjastus Varrak

Salla Simukka «Punane nagu veri», tlk Kadri Jaanits, kirjastus Pegasus

Ulf Stark «Vilista mulle, Johanna» tlk Ülle Kiivet, Koolibri

Kümme aastat Paabeli Torni auhinda

2004 Philip Pullmann «Inglite torn», tlk Eve Laur, Tiritamm

2005 Moni Nilsson-Brännström «Tsatsiki ja armastus», tlk Allar Sooneste, Karrup

2006 Louis Sachar «Augud», tlk Leelo Märjamaa, Draakon & Kuu

2007 Vladimir Timin «Vana-Permi poisi Tikö seiklused», tlk Arvo Valton, Kirjastuskeskus

2008 J. K. Rowling «Harry Potter 1.-7.», tlk Krista ja Kaisa Kaer, Varrak

2009 Kristín Steinsdóttir «Kodulinna ingel», tlk Toomas Lapp, NyNorden

2010 Markus Zusak «Raamatuvaras», tlk Epp Aareleid, Draakon & Kuu

2011 Grigori Oster «Õuduste kool», tlk Ilona Martson, Varrak

2012 Kate DiCamillo «Mustkunstniku elevant», tlk Elise Nikonov, Draakon & Kuu

2013 Maria Parr «Vilgukivioru Tonje», tlk Riina Hanso, Eesti Raamat

Tagasi üles