/nginx/o/2019/10/14/12654017t1h6080.jpg)
/nginx/o/2014/11/27/3559557t1h6e9c.jpg)
Dean Blunt
Black Metal
Rough Trade
Hinne:5
Nädala plaat. Monarhi dub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamine, mis käesoleva albumi ja Dean Blunti juures endiselt vankumatuna püsib, on tema määratlematu ja ainulaadne stiil. Kui tema läinudaastane «The Redeemer» võis meile vesta urbanistlikke mürasümfooniaid, siis «Black Metal» kõlab nagu mõne 18. sajandi futuristliku monarhi (näiteks Friedrich Suur) ja tema Barokklossi (Sanssouci) igapäevaelu loominguline vili, kus igavlev ja eraklik valitseja aega muusikaloomisega sisustab.
Kuigi tema vahendid on samad, suudab ta ikka ja jälle oma aeglaste leftfieldʼi astumistega luua mingeid hindamatuid väärtusi, millel peavoolus kindlasti kohta pole. Ega ta sinna pretendeerigi. See pole tal siiski eesmärk omaette, vaid intellektuaalse pagasi ja salapärase andekuse sümbioos. «Black Metal» on valinud endale pisut teistsuguse, postpunki ja dubʼilikuma varjundi kui varasemad albumid, ja võibolla on just see põhjus, miks plaat esmakordselt legendaarse Rough Tradeʼi alt ilmus.
Teisalt on selleks varjundiks postmodernism, millega Bluntile mängida meeldib. Mis peamine, mees töötab materjali kallal alati üksi, kuid kunagi ei jää muljet, et muusika on ainult ühe mehe loodud. See polekski Blunti-suguse monarhi puhul mõeldav, sest tema õhulossid ja inspiratsioonivaldused on midagi liiga hoomamatut, et neis ennast üksi tunda. Reaalsuses teenindavad eespool mainitud Sanssouci lossi tosinad botaanikud, kokad, rätsepad, koristajad ja kellakeerajad, kuid Blunti alluvateks on raamatud, droonsüntesaatorid ja pisikesed asjad elus, millest sünnib see, mida Blunt teeb. Situatsioonid öises Londonis, mille disaini lõpp-produkti võibolla liiga vähesed hinnata oskavad. «Lush» on lugu, mis sedaviisi mõtlema paneb, ja veel niimoodi kõlab üks mitteeksisteeriv bänd. Albumil lööb kaasa ka üks sametine vokaal (Joanne Robertson), mis «Black Metalile» kui keerulisele kuninglikule karakterile cocteautwinsliku dimensiooni loob.
Ausa faktina mainitakse veel ära, et «Lushis» kasutatakse ansambli Big Stari loo «For You» sämplit ja «100» The Pastelsi «Over My Shouldersi» oma, mis on tänapäeva muusikatööstuses harvaesinev viisakus. Igatahes annab see uut aimdust Blunti muusika kontekstile, mille aluseks võite võtta 70ndatest pärit Memphise rokkbändi Big Stari või 80ndate Glasgowʼ indiebändi The Pastels.