Vana Heintsi pulmapintsak

Foto lavastusest «Liha luudel», fotol Maarja Mitt ja Katariina Ratasepp. Foto: Gabriela Liivamägi

Kõnealuse teatrisündmuse puhul ei ole vähetähtis, et kõik tegijad on enamvähem ühevanused ja neid saab nimetada uueks põlvkonnaks. Niisamuti on tähtis, et pea kõik on vanema Hendrik Toompere õpilased lavakoolist, on kursusekaaslased. Ka see, et sama kooslus teeb lisaks kõigile muudele tegemistele koos juba teise lavastuse. (Sama loojakooslus mängis lavastust «Mõnikord on kõik nii selge» 2013. ja 2014. aasta suvel Viinistul.) See rida on nähtu kaalu mõistmiseks, lisamõõtmeks vaid. Huvitav on see lavastus ja nende mõtete rida ka selle teadmiseta.

Minu mõtterida hakkas vedama kusagil teises stseenis, kui noored peo ettevalmistamise käigus hakkasid rääkima sellest, kuidas välja näha, mida selga panna. Siis tuligi kõneks vana Heintsi pulmapintsak. See on ehk siseringi nali, aga ka mina olen noorena kandnud oma vanaisa pintsakut, selle oma sõbralegi selga andnud, et ta saaks uhkelt oma esimest kunstinäitust avada. Ja isegi kui see pintsak, vana Heintsi oma, on hästi hoitud, ei ole see oma. Kusagilt see ikkagi pigistab. No ja siis hakkadki paremat tahtma, sellist, mis on sinu oma ja sulle sobiv kõigis oma parameetrites. Otsid kogu elu ehk ja vahel vaatad seda uut vana pintsakut kapinurgas.

Mulle seostus see pintsak Mikiveri tagiga, mille Mikk olevat kunagi oma lemmikõpilasele Peeter Sauterile kinkinud. Peetrist ei saanud näitlejat. Ta samanimelises lavastuses («Mikiveri tagi») ütleb, et näe, sai kirjanik, selline, kes isegi näidendeid pole kirjutanud. Aga pintsak või tagi minevikust on ikkagi tähtis. Mulle tundus, et ka neile noortele näitlejatele. See lisas meelekindlust.

Omasüüline alaealisus

Kui olin selle vahepealkirja kirja saanud, läks Raplas elekter ära. Kadus internet ja kogu 21. sajand. Valgust jäi vähemaks. Neil noortel seal lavastuses marsivad peo ajal sisse kaks tulnukat. Ütlevad: «Tere, Maa inimesed. Me oleme kosmosest, meie planeet hävis hiljuti.» Humanoidid kirjeldavad maarahvale, et pole olemas jumalaid, karmat, bitte ega krüoonikat. Ei ole surmahirmu ega taassündi. Kõik lõpeb ja on olematus. Seltskond viskab tulnukad välja roppude sõnadega. Pidu jätkub, sest: mis kuradi hallo, kosmos, hallo, maa! Meil oli tore pidu ja meil on tore pidu edasi.

See lavastus algab hästi aeglaste piltidega, hiljem kusagil sähvas, et piltidega jumalate maailmast. Mul on endal ka selline pilt kahest igivanast mehest, kindlasti on neil maani habemed ja kindlasti ei ole nad seal kusagil Himaalajas istudes suud avanud no oma 100 000 aastat. Pole vaja olnud arutada. Asjad maailmas on selged ja kontrolli all. Kui kiirus piire ületab, siis nad ehk liigutavad mõnd lille.

Nüüd elekter tuli tagasi, ei alanudki sõda ega maailmalõpp. Tuli välja, et vana tuttav elektrik hoopis lülitas selle välja pealülitist, et pisiriket parandada...

Parim pidu on kusagil mujal

Nii see teatripõlvkond laval sündiva pealkirjastas ja esitas paarkümmend eri vormis pidu. Kokaiinipidu, vanaema 100. sünnipäev, laulupidu, klassiõhtu, teknopidu... Vaimuka ja kindla arusaamisega, et vahet pole. Jadast sündis selle etenduse üks mõjusamaid kohti – muusikat enam polnud, aga tants jätkus samasuguse hooga. Just seda ma nimetangi meele avalduseks.

Nad ei läinud plakatlikuks, ei öelnud, et meie nii ei tee. Ei öelnud, et muusika kuulamine on tegevus, aga mulle kangastus pilt neist noortest, kes metsa ja mere äärde minnes kõrvaklappe pähe ei pane. Mõtlesin seda tühikargamist vaadates endale ja oma eakaaslastele, poliitikute kiskjalikule surmatantsule, mida meedia võimendab. Sellele mõtlesin, kui palju mina ja teised vanad Heintsid suudavad eeskujuks olla lolluse oravarattast maha astumise teel.

Ja siis seal lõpus tekkisid kahetised tunded, kui noored rituaalselt surmast rääkisid, lükates lavale me kõigil põlvkondadel (ealisest vahest hoolimata) meeles oleva vana sektsioonkapi, kus sees baarikapp kristallklaaside ja Vana Tallinnaga, riiulis ENE köited... Tee, mis välja kallati, ei olnud kuum. Isegi ei auranud – oli eilane. Sinna juurde, sellesse väljapääsmatusse ringi aga kõlas mõte: «Universum lahutab kunagi paika pandud liidud ja loob seejärel uued. Surnu eksisteerib edasi tuhandes rohulibles ja miljonis veetilgas. Me ei lahku kunagi oma kodust, milleks on füüsiline maailm. Me jääme siia igaveseks lõpututes uutes vormides. Kuni universumi lõpuni.»

See, millest kirjutasin, on visand mu peas tekkinud loost, mis aitas mul mõista ennast ja neid, kes tulevad me järel. Laval oli kõik mitu korda lavalisem ja plahvatusohtlikum.

Ma muide ei kahtle, et nad teevad midagi uut veel. Kunagi ja koos. Varasemad pintsakud käivitavad uue energia.

• «Liha luudel»
• Lavastaja Kertu Moppel
• Kunstnik Arthur Arula, dramaturg Maria Lee Liivak, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
• Mängivad Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus, Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos ja Lauri Kaldoja.
• Esietendus 21. novembril Vaba Lava saalis