Loe katkendit: Rainer Jancise «Metro Luminal»

«Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist»

FOTO: Kirjastus: Menu

Rainer Jancise autobiograafiline raamat «Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist» vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. 

Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana.

Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt.

Avaldame autori pöördumise lugejate poole. 

Lõpp on ees

Nende lehekülgede vahel lookleb minu elu vaadelduna peamiselt läbi ühe valitud raami. Omaette eesmärgina võib näha antud piirjoonte lõhkumist. Mitte just sarnaselt antiigipoodi mootorsaega sisse marssimisega või liivakastis mängides dünamiidirulli ühest käest teise hüpitamisega. Loodetavasti aitab luupainajatest pihtimine neid lahti seletada ka minu enda jaoks ning seeläbi rajada tee vabaduse suunas. Loodan siiralt, et trükises nähakse korralikku annust eneseirooniat ega takerduta liialt tõsimeelsusesse.

Tähtede seis tundus raamatu sündimiseks olevat soodne ning pärast mitut kuud väldanud Hamleti monoloogi otsustasin selle siiski kirja panna. Pigem üritasin luua ilukirjanduslikku teost — elukäikudel, unenägudel ja unistustel baseeruvat novellikogu. Kätt südamele pannes tunnistan, et kirjaniku leib ei ole magus ning hingevere loigus lebava haavatud gladiaatorina

jään ootama lugejate diagnoosi. Hullumajas oli selleks nõrgim võimalik diagnoos 7B, mis märgistas vist psühhopaati; suutsin edukalt teeselda ja pääsesin peale insuliiniravi ja elektrišoki veel ka Nõukogude armeest.

Kindlasti ei tahaks emigreeruda ega pesapallikurikatega varustatud sõpradega malakapeitust mängida. Elu lõpp on traagiline sündmus ning sisimas loodetakse ikka, et see saabub loomulikul teel. Enesetapust rääkimine on Metro Luminalist kõnelevale raamatule igati kohane avasõna, sest oleme olnud läbi aegade enesetapjate klubi liikmed. Mina soovitaksin igatahes üldnarkoosi all kellapommi versiooni. Arvestades Alzheimerit, vanadusega saabunud varajast dementsustumist ja kauaaegset praktikat kriitikute märklauana, mille tagajärjel arenenud soomus teeb minust paraja vaimukrokodilli, pole minu enda suitsiid kuigi tõenäoline.

Sarnaselt mõningate filmiteoste lõpu- või algustiitrites jooksvate teadaannetega, võin minagi etteruttavalt nentida, et raamatu sündmustik põhineb reaalsetel sündmustel, tegelased ei ole välja mõeldud ning võimalikud toimepandud kirjeldatud hämaramad tegevused on aegunud, kriminaalsemad karakterid surnud ning seoski nendega on olnud pigem teoreetilist laadi.

Kui see raamat aitab kellelgi mõista, et praegune hetk ongi see imeline võimalus, mis meile on antud ning homme on võib-olla hilja, siis kardan, et väga palju sügavamat sõnumit mul edastada polegi.

Et minu mõttekeskkond ja elu on suuresti seotud tehnoloogiaga, olen üritanud vältida küll spetsiifilisi detailidesse minekuid, kuid antikommertslikult ei ole täielikult välja lülitanud poolust, mis minu elutegelikkusest ning ajast on neelanud 70%. Kindlasti leidub muusikahuvilisi, kelle jaoks stuudiodetailid ja kitarrispetsiifilised näpunäited on huvitavad ning kollaažis põnevate eluseikadega seeditavad ka maailma mitmekesiseimale toitujale.

Kui leiate selle teose olevat küündimatu, siis kinnitan, et see on täiesti normaalne, sest inimese loodu ongi enamasti mannetu ja 100% garantiid lubavad vaid šarlatanid. Kes on näinud filmi «Monty Python’s Life of Brian» (1979) ja mäletab lõpumeloodiat «Always Look on the Bright Side of Life», võib seda vilistades naasta oma argiste tööde-tegemiste juurde. Küll aga on olemas ka üks teine sümpaatne laul Wall of Voodoo esituses, mille refräänist võiks jääda kõlama «I’ll do it tomorrow». Seda ümisedes võib jätta kõik sinnapaika ja käesolevasse raamatusse sukelduda...

Tagasi üles