Koht, kus mitte ainult akadeemia üliõpilased ja vilistlased etendusi korraldaksid või kontserte annaksid, vaid mis oleks Estonia kontserdisaali kõrval oluliseks muusikaelu keskmeks – suureks kammersaaliks, mis meie pealinnas seni puudub.
Kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tähistas 23. septembril aktuse ja kontserdiga oma 95. sünnipäeva, siis tehti seda sümboolselt akadeemia hoone kõrval parkimisplatsile rajatud telgis, sealsamas, kuhu uut viiesajakohalist kontserdisaali on oodatud juba 15 aastat.
Kogu akadeemia senise kodu saamislugu kujutab iseendast üht saagat. See ulatub tagasi 1983. aasta veebruari, mil Eesti Muusikaakadeemia õppehoone asukohaks valiti kolme krundi hulgast välja praegune, asukohaga Rävala pst 16.
1985. aastal lahtisel arhitektuurivõistlusel esikoha võitnud töö (arhitektid Kalju Luts, Kalvi Voolaid, Urmas Elmik) nägi ette hoonete kompleksi, kuhu kuulusid peahoone, kontserdisaal, teine õppehoone, raamatukogu ja spordisaal koos ujulaga. Projekti kohaselt oleks muusikaakadeemia hõlmanud terve kvartali Sakala-Tatari-Kentmanni vahelisel alal.
Vahepeal puhkes «laulev revolutsioon», taastati omariiklus. Kuigi 25. septembril 1994 pandi Eesti Muusikaakadeemia 75. sünnipäeva ürituste raames hoonele nurgakivi, kulges kolm aastat varem alanud ehitus küll omandivaidluste, küll rahapuuduse tõttu vaevaliselt.
Algsetest suurejoonelistest plaanidest loobuti, hoone otsustati ära mahutada praegusele kinnistule ning jagada kahte ehitusjärku. 1996. aasta 5. novembril otsustas riigikogu, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Kumu ja Eesti Rahva Muuseum tuleb valmis ehitada. Novembri lõpuks saigi ehituse esimese järguna kavandatud hoone karp katuse alla, aga selle avamiseni jõuti alles 12. septembril 1999.