Filosoofiamürgitusse kärbunud ooperiteos

Alvar Loog
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Norra meedias diskussiooni tekitanud stseen.Peer Gynt (Nils Harald Sødal)on põhjuseta relva haaranud ja mitu inimest surnuks tulistanud.
Norra meedias diskussiooni tekitanud stseen.Peer Gynt (Nils Harald Sødal)on põhjuseta relva haaranud ja mitu inimest surnuks tulistanud. Foto: Erik Berg

Laupäeva õhtul esietendus Oslos Norra Rahvusooperi väljamüüdud 1360-kohalises saalis Jüri Reinvere ooper «Peer Gynt» – eestlane pakkus norralastele moodsa ja mastaapse uustõlgenduse nende rahvusidentiteeti kandvast kirjandusteosest.

Kuid miks ikkagi «Peer Gynt», see Ibseni 1867. aastal valminud ilukirjanduslik kompott norra mütoloogiast, autori perekonnabiograafiast, kvaasi-religioossest mõistujutust, eksistentsialistlikust filosoofiast ning ajakajalisest satiirist, mille «parim enne» sai minu hinnangul mööda millalgi 19. sajandi viimasel veerandil? Kas Reinverel on õnnestunud see suuresti tühikäigul töötav allegooria uue ning väljendusjõulise tähendussisuga täita?

Antud juhul pidanuks kogu ettevõtmist igas mõttes soosima asjaolu, et Reinvere oli ühtlasi nii selle ooperi helilooja kui ka libretist. Paraku võrsuvad uue teose puudujäägid minu silmis peamiselt libreto sisuliste ja vormiliste kvaliteetide ühtimatusest Reinvere komponistikäekirjaga. Reinvere stiil ooperiheliloojana, mis eelistab wagnerlikult aeglasi avanemisi ja sümfoonilisi arendusi, eeldaks dramaturgias pigem piiratud hulka tegelasi ning väheseid ja väljapeetud stseene.

Kuid «Peer Gynti» libreto on lämmatavalt detaili- ja mõttetihe mitte ainult Reinvere enese kompositsioonistiili, vaid ka ooperižanri vajaduste ja võimaluste seisukohast laiemalt, oma liigses metatasandilisuses ja kirjanduslikkuses ei sobi see ei muusikasse ega muusikateatri lavale. Selles mõttes on ooperiteos üldiselt nagu pornofilm: sinna pole mõtet väga palju teksti ega filosoofilisi ideid sisse panna; žanri (ning tema auditooriumi ootuste ja eelduste) vastupanu nende mõjulepääsemiseks on ületamatult suur.

«Peer Gynt», mida võiks žanrimääratluselt pidada essee-ooperiks või kantaat-ooperiks, on nii oma sõnas kui muusikas mitte dramaturgia keerdkäikudest ja kulminatsioonist esile kutsutud katarsise, vaid teose narratiivse sisuga lõdvalt seotud filosoofiliste ideede teenistuses. Kuid selleks, et teenida mitte draamat, vaid ideed, peab ooper tõlkima idee draama keelde. Ja sellega pole Reinvere oma uues teoses hakkama saanud.

Kõigele lisaks on neid väljendamist vajavaid ideid tema «Peer Gyntis» rohkem kui kogu 20. sajandile eelnevas ooperirepertuaaris kokku. Lisaks tahtejõuetu ja visioonivaba inimese stiihilisele eneseotsingule esitab see muusikadraama veel kriitilisi seisukohti arvukate moodsa aja ja ühiskonna nähtuste kohta (võõrandumine nii sootsiumist kui iseendast, individualism, nihilism, materialism, depressioon, abort, eutanaasia jpt).

See ooper edastab oma sisus moraalset programmi, mis on samas varjamatult religioosne. «Peer Gynt» näitlikustab kristliku (iseäranis katoliikliku) eetika erinevuse ilmalikust juurast: mitte «Kuritöö ja karistus», vaid «Patt ja lunastus». Kusjuures kuritegu esitatakse lunastuse (ning koos sellega ka kristlikult mõistetud õndsuse) pooleldi paratamatu tehnilise eeltingimusena. Mulle tundub sellise sõnumi levitamine peaaegu kriminaalne.

            «Peer Gynti» impressionistlikult neurootilise üldmuljega muusikas, mis väldib õnnestunult selgeid ja meeldejäävaid meloodiajooni, valitsevad kliiniliselt külmad kõlad. Reinvere ei otsi orkestripartiis efekte ega kontraste, sarnaselt oma eelmise ooperiga lahendab ta ka siin dramaturgilise pinge mitmel puhul forte asemel piano’s, nii näiteks kulmineerub avavaatust lõpetav peategelase ema surma stseen vihmas ja vaikuses. Ehkki selles teoses leidub paar tähelepanuväärset üksiknumbrit, on ooperi üldmulje kogu oma välisele intensiivsusele vaatamata monotoonne ja igav.

            Lavastus jättis pooliku mulje. Kuid selle vajakajäämised või küsitavused (nt koori kasutamine staatilises dekoratiivses funktsioonis) tulenevad minu silmis mitte niivõrd ideede, maitse või julguse puudumisest, vaid tegijate idealistlikust katsest ehitada publiku jaoks sildasid libreto ja muusika vahele, teenida üheaegselt nii oratooriumilaadset partituuri, narratiivset draamat, esseistlikku autoripositsiooni kui publiku janu visuaalse vaatemängu järele.

            Selle tulemusena toimus laval enamasti eklektiline kaos, mis välistas mõjusa tervikmulje tekkimise juba eos. Ooperi kõigis kihtides jäävad teose filosoofiline ja folkloorne aines harali, nagu ka realistlikule laadile erineval moel ja määral erinevates kohtades vastandatud mütoloogiline, unenäoline ja sümbolistlik tasand. Lüürilise põhitooni vaheldumine groteski ja jämekoomikaga tundus sisult põhjendamatu ning vormilt maitsetu.

            Tehniliselt ülikeeruka lavakujunduse dünaamiline mastaapsus oli visuaalselt võimas ja stiilne, pakkudes loetud kohtades lummavaid riimumisi sõnalise ja muusikalise dramaturgiaga. Valgusrežii oli oma tundlikkuses, leidlikkuses ja maitsekuses maailmatase. Koreograafiat ja selle esitust võib seevastu lugeda katastroofiks isegi improvisatsioonilise tantsu kriteeriumide kohaselt. Orkester ja solistide ansambel, mis vääris igati Oslo uue ooperimaja prestiiži ja akustikat, oli tõenäoliselt parim, mis ühel Eesti ooperil iial kasutada on olnud.

Ehkki «Peer Gyntis» on wagnerlikku pretensiooni ja mastaapi nii sõnas, muusikas kui lavastuses, lisaks veel kiiduväärset püüdu olla dramaturgiliselt kaasaja väljakutsete kõrgusel, loen ma selle ooperi isiklikust seisukohast ikkagi läbikukkumiseks. «Peer Gynt» intrigeeris mind, kuid ei suutnud avaldada tervikuna mingit muljet ega mõju.

Spekuleerin, et sellele teosele sai saatuslikuks mitte oma looja rumalus, tehniliste käsitööoskuste puudus või madalad kunstilised ideaalid, vaid hoopis vastupidi: autori liigne erudeeritus, ideerohkus ning idealistlik soov allutada žanri vormiline vastupanu enese vabale väljendusvajadusele. Ent antud juhul ajas suur tükk suu lõhki. Reinvere ei jäänud alla mitte iseenesele, vaid ooperikaanonile. Kuid kaanoni testimine on mitte üksnes kunsti õigus, vaid otsapidi ka kohustus.

Märksõnad

Tagasi üles