Goooddd!!! Ma tahan seda juba näha*

Kool on p****s, kodu on p****s, suhted on p****s... Kas kunagi midagi muutub ka? Nii kõlab üks uue eesti noortefilmi «Nullpunkt» reklaamlauseid. Põhineb see muidugi Margus Karu raamatul ja oma pika filmi debüüdi teeb sellega 30-aastane režissöör Mihkel Ulk.

Mihkel, kui läksin raamatukokku, et «Nullpunkti» laenata, sain aru, et olen ajast lootusetult maha jäänud: «Kadrit» ja «Kasuema» oli, Aidi Vallikut ka, aga «Nullpunktist» pidin suu puhtaks pühkima. Soovitati järjekorda võtta.

Nii on. Paljud ei teagi, milline fenomen see raamat noorte seas on. Koolis loetakse seda juba kõrvuti Tammsaarega, mõlemad on soovitatava kirjanduses nimekirjas.

Mis siis on «Nullpunkti» fenomen?

Selle autoril Margus Karul, aga ka minu teisel heal kursavennal Sass Hennol (kõik õppisid ühel ja samal ajal Balti filmi- ja meediakoolis – T. T.) on oskus jutustada lugu filmilikult, rääkida keeles, millest noored aru saavad, luua kangelasi, kellega neil oleks võimalik samastuda.

Kas minu põlvkonna «Kadri» on täiesti out?

Ei ole out, lihtsalt iga põlvkond vajab oma kangelasi.

Milliste noorteraamatutega te ise üles kasvasite?

Mina? «Pal-tänava poistega», võin öelda, et õppisin selle abil peaaegu et lugema. Aga praegune põlvkond vajab midagi muud, Johannes Tamme («Nullpunkti» peategelane – T. T.). Ja samamoodi, nagu vajatakse kirjanduslikke kangelasi, vajatakse ka filmikangelasi. Meie üritasime teha «Nullpunkti» nii, et sellel põlvkonnal oleks ka oma film.

Mida esimene tagasiside näitab? Õnnestus?

Esimene eellinastus oli Tartus ära, üle 300 noore käis vaatamas. Nemad elavad Twitteris. Kui panna sinna #nullpunkt, siis on näha, et see on neile korda läinud.

Kuidas teie seda filmi tegema sattusite?

Ma lugesin niisama raamatut – ikkagi kursavenna oma – ja mõtlesin, et küll see on hea. Ja et sellest võiks kunagi filmi teha. Aga ma ei mõelnud, et seda peaks tegema just mina. Paralleelselt oli meie produtsent Evelin Soosaar-Penttilä juba enne raamatu ilmumist otsustanud, et sellest tuleb film. Evelin võttis minuga ühendust ja pakkus, et me võiksime seda teha koos. Vaat selline kokkulangevus.

Mis teid esimese hooga veel selle juures köitis?

Sellel raamatul on veel üks väga suur tugevus. Selle peategelasega suudavad samastuda kõik, ole sa 40 või 14.

Kõik, kes on tundnud tõrjutust…

Arusaamatused perekonnaga, sõpradega, koolis… Temaatika puudutab või on puudutanud väga paljusid.

Ja on argine?  

Just. Johannese karakter ja situatsioonid, kuhu ta satub, on üdini argised, igapäevased, nii võib tõesti juhtuda iga noorega.

Kas algusest peale oli selge, et peakangelast mängib professionaalne näitleja?

Jah. Ja ka see, et seda teeb just Märt Pius. Teist varianti ei olnudki. Kui me ta välja valisime, oli ta veel lavakunstikooli tudeng. Ja kui ükskord lõpetasime, sealt juba ammu väljas. Lihtsalt kogu see projekt on väga pika aja peale veninud. Ühesõnaga ta teadis seda kaua ette. Ja sai nõnda ka karakteri arengule stsenaariumi erinevates variantides kaasa rääkida.

Just Märt, mitte tema kaksikust vend?

Märt jah. Nad on natuurilt erinevad näitlejad. Märt mõtlikum, pehmem, Priit karmim. Märt sobis tüpaažilt siia paremini. Märdiga on veel see huvitav lugu, et klass, kuhu Johannes filmis tuleb, ei teadnud ise ka, kellest saab peaosaline. Osatäitjad olid välja valitud, isegi koos oli käidud, aga täpsed rollid olid veel jagamata ja kui me võtteid alustasime, siis suur oli kõigi üllatus, kui järsku ilmus välja Märt. Nii et sisuline tõrjutus, millega peategelane selles filmis kokku puutub, kandus korraks ka n-ö pärisellu, esimesel võttepäeval vaadati teda ikka päris altkulmu.

Aga kõrvalosades on meil mitteprofessionaalseid näitlejaid küll. Räppar Suur Papa näiteks (mängib Lasnamäe pätti Zaiidi – T. T.), hästi mängib.

Johannes Tamm on sümpaatne poiss, aga vabandage mind, miks tuleb enese kehtestamiseks omaks võtta ümbritseva maailma reeglid, mõõta samaga tagasi, «koputada», käia kohut… Kas selline ongi see tänapäeva maailm?

Jah, et huntidega koos ulguda, tuleb ka endal seda tegema õppida. Tahtsime algusest peale, et Johannese karakter ei oleks selline, keda ainult kiusatakse, keda mitte keegi ei mõista. Kes ainult kannatab. Tahtsime temas esile tuua ka seda teist poolt, seda, et ka tema ise võib teistele kannatusi tekitada.

Mille poolest erineb film raamatust?

Kõige suurem erinevus on see, et raamatus me pääseme Johannes Tamme pähe. Filmis seda ei ole. Ehk: raamatus on palju sisemonolooge, me saame täpselt aru, mida tunneb ja mõtleb peategelane, filmis peame selle rohkem ise juurde mõtlema. Põhirõhk on tegevusel.

Aga süžeeliselt?

Me pidime tegema raskeid otsuseid, sest filmiformaati ei mahuta tervet raamatut, aga üldjoontes on see lugu ikka sama, mis raamatus.

Kas vastab tõele, et film on valminud ilma Eesti Filmi Instituudi tootmistoetuseta?

(Mõtleb.) Ütleme nii, et see film on valminud tänu väga suurele tahtejõule. Meil on põhjust minna kinno ainult tänu Hanno Tombergi (2007–2014 oli ERRi juhatuse liige – T. T.) vankumatule toetusele.

Kuidas te seda tegite: nagu telesarja ja siis monteerisite sellest filmi?

Kui me vaatame, mis mujal maailmas toimub sarjade ja filmidega, siis me ei saa enam tõmmata piirjoont, et see on sari ja see film. Nii ühe kui teise tase on lihtsalt nii kõrge. Ka meie enda sihtgrupp ootab nii sarjalt kui filmilt ühtlaselt kõrget sisulist ja tehnilist kvaliteeti, mida me üritamegi pakkuda.

Aga kuidas see puhtpraktiliselt välja nägi?

Sel pole tähtsust. Mina režissöörina tegin kaasahaaravat lugu, formaat on mulle teisejärguline. Proovisin jutustada võimalikult kaasahaaravalt ja keegi ei teinud kvaliteedis mitte mingisuguseid järeleandmisi. Televaatajad lihtsalt näevad materjali ühes, kinovaatajad teises formaadis. Sisuformaati ma mõtlen.

Mida sarjas näeb?

Kui film on kiire ja kontsentreeritud, siis sari on aeglasem, juurde tuleb materjali, mida filmis pole, rohkem sündmusi, ka üks tegelane – kirjandusõpetaja Taavi Teplenkovi kehastuses.

Raamatu esimese trüki tagakaanel ütleb Jim Ashilevi paatoslikult, et «Nullpunkt» võib päästa elusid.

See on hästi öeldud. Loodan, et ka meie film päästab elusid.

* Üks arvukatest samalaadsetest sotsiaalmeedia postitustest.

------------------------------

Mis on «Nullpunkt»

Põhineb Margus Karu 2010. aastal ilmunud noorteromaanil «Nullpunkt»

«Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori küüsi. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama,» on kirjas sünopsises.

Režissöör Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson, operaator Mihkel Soe, kunstnik Sirly Oder, helilooja Janek Murd, produtsent Evelin Soosaar-Penttilä. Tootjad Allfilm ja Eesti Rahvusringhääling

Kinodes alates 4. detsembrist

------------------------------

«Nullpunkt» ja ristmeedia

Filmikujundusega raamatu uustrükk

Veebimäng erinevate platvormide vahel (http://npchallange.wordpress.com, praeguseks lõppenud)

Spetsiaalne filmiga seotud ürituste nädal Tallinnas Solarise keskuses (viimane üritus, filmi eriseanss, on täna)

Äpp, mida saab alla laadida Google Playst ja App Store’ist

Fänniraamat, kust saab lugeda, kuidas film sündis

Making-of fotonäitus, mis on 11. detsembrini avatud Solarise keskuses

6-osaline telesari, mille esimene osa on ETV eetris 19. jaanuaril (samal ajal on võimalik online’is vaadata kohe ka teist osa)

Aktiivselt on kasutuses sotsiaalmeedia kanalid Facebook, Twitter ja Instagram