Vaimukus on hea teatri eeldus

Paavo ja Paul Piik on mitmekordsed Eesti meistrid squashis ja festivali ajaks oodatakse kõiki huvilisi Tallinna Linnateatri Dielesse ja Panso saali pinksi mängima. Sest sport, nagu teatergi, aitab kaamose vastu. Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri korraldatava teatrifestivali «Talveöö unenägu» kontseptsioon on kuraator Paavo Piigi ja festivali tegevjuhi Paul Piigi sõnul lihtne. «Kaasaegsed tekstid, algupärane dramaturgia, mis mängib teatri võimalustega ja räägib tõsisel teemal. Tõsised mängud. Maailma eri paigust,» täpsustab Paavo Piik.

Esmaspäeval algava festivali alapealkiri on Piikide selgituse kohaselt saanud tõuke Michael Haneke filmist «Naljakad mängud». Õigemini andis see film neile inspiratsiooni festivali plakatiks – kaks meeldiva välimuse ja mitte nii meeldivate kavatsustega noormeest tungimas väikekodanlikku idülli, sest Hanekele kohaselt olid need mängud kõike muud kui naljakad.

Teatrifestivali lavastustes jõutakse aga läbi mängimise, ja vahel väga naljaka mängimise, täpsustavad kuraatorid, otsapidi tõsiste teemade juurde. Vennad Piigid arvavad, et näiteks avalavastust «Remote Tallinn» võiks vabalt võrrelda arvutimänguga, aga samas on see lavastus mõtisklus surelikkuse teemal.

Kuraator ja tegevjuht tunnistavad, et heade ja veel paremate lavastuste vahel valida aitas neil teadmine, et Eestis on juba mitmeid häid teatrifestivale – Baltoscandalil näeb performatiivset teatrit, Kuldsel Maskil vene teatrit, Treffil visuaalset teatrit, samuti on meil mitmeid tantsuteatrifestivale.

Seepärast leidsidki nad, et «Talveöö unenägu» võiks selles reas esindada kaasaegset sõnateatrit ning tuua siia lavastusi, mis rikastaksid siinset teatripilti. Aga kõige tähtsam oli muidugi see, et Paul ja Paavo Piik ning neid teotav meeskond said ise nendest lavastustest elamuse.

Kõrvalprogrammis on publiku ette astumas USA karakterkoomik Will Franken, kelle sõud on nimetatud ühe-mehe-Monty-Pythoniks. Seega saab «Tõsiste mängude» festivalil nalja ka?

Paavo Piik: Minu jaoks on vaimukus hea teatri üks eeldusi, nii et seda jagub kõikidesse lavastustesse. Mõte täiendada festivali programmi stand-up-koomikuga tekkis sellest, et kõik kutsutud lavastused mängivad lavalise teksti võimalustega, nende aluseks ei ole harilikud näidendid, ja me ei näe ka päris traditsioonilisi rolle.

Näiteks festivali tuntuima lavastaja Jerome Beli «Cedric Andrieux’d» võib vormilt pidada suisa stand-up- balletiks. Will Frankeni püstijalakoomika käib tekstiloome mõttes selle tee loogilise lõpuni, pakkudes osaliselt kohapeal – vaatajate silme all – valmivat lavateksti.

Milline on teie arvates põnev teater?

Paavo Piik: Minu jaoks on põnev teater, mis paneb kasvõi korraks uskuma, et see ei ole teater. Ja ma ei mõtle seda isegi tohutult kontseptuaalselt või siis ühiskonda sekkuvalt (kuigi ka see on tore) – ka klassikalist teatrit vaadates tahad ju kaasa minna sellega, mis laval toimub, uskuda, et näitleja on keegi teine tegelane. Niisiis on põnevad ootamatused, mis panevad unustama, et oled teatris.

Mõni aasta tagasi Berliinis käisin vaatamas briti poliitilist tantsuteatrit (mis on juba iseenesest ootamatu määratlus, eks ole?). Trupp nimega DV8 rääkis selles islami usu kritiseerimisest («Can We Talk About This») ja nende pidevast hirmu all elamisest, kes on seda avalikult teinud. Teosesse oli sisse lavastatud üks koht, kus keegi karjus näitlejatele midagi publikust – ja sel hetkel mõjus see nii reaalselt, et hakkasid lavalolijate elu pärast kartma. Mis oligi eesmärk, tekkis tunne, et see, mida näidatakse, on rohkem kui teater.

Paul Piik: Ma ei oska sisu või vormi koha pealt paika panna, mis loob põnevuse. Kui mingil moel põnevat teatrit kirjeldada, siis pähe tulevad sõnad «intensiivsus» ja «puhtus». See tähendab, et etenduse jooksul kvaliteet ei kõigu ja kunstiliselt pole lavastuses midagi üleliigset – kõik on põhjendatud. Põneva teatri puhul olen vaatajana lummatud ja unustan saalis olles seljatuge kasutada.

Kohalikus kontekstis võiks mõnede näidetena põnevast teatrist tuua Theatrumi «Maarja kuulutamise», Mart Kangro «Talk To Me», Renate Valme «Pungi» ja värske elamusena Hendrik Kaljujärve «Rising Matter». Häid näiteid on muidugi veel, aga antud loetelu annab aimu sellest, et põnev teater ei sõltu otseselt sisust ja vormist.

Millisest teatrist te eesti teatris kõige enam puudust tunnete?

Paavo Piik: Võib-olla siis intellektuaalsemast teatrist – mida iganes see täpselt tähendab. Mulle tundub, et Eestis pisut alahinnatakse teatripublikut või on ta siis praeguseks lihtsalt nii suure vaatajaskonnaga massikunst, et madalaima ühisnimetaja otsa koperdamine on paratamatu. Raskemaid või intellektuaalsemaid tekste isegi ju võetakse ette, aga lavastustes taandub see reeglina ikka paariks sügavamõtteliselt öeldud aforismiks tundlemise vahepeal.

Kui avatud on eesti publik erinevateks (teatri)eksperimentideks?

Paul ja Paavo Piik: Vist väga ei ole. Tundub küll, et üsna vähe külastatakse alternatiivsemaid lavastusi. Kanuti Gildi SAALil on oma lojaalne publik, aga seda jätkub reeglina 4–5 etenduseks. Isegi Von Krahli ja teatrit NO99 peetakse peavoolupubliku jaoks vist liiga eksperimentaalseks, kui välja arvata NO99 poliitilisem suund, mis masse ärgitab. Vahest suudab vastloodud Vaba Lava olukorda tasapisi muutust tuua?

Aga tegelikult ei ole ka tingimata vajalik, et kogu Eesti teatripublik performatiivsema või kontseptuaalse tantsuteatri usku pöörduks, pigem on oluline, et säiliks teatri liigirikkus ja jääksid alles otsingud eri stiilide sees. Ka klassikalist sõnateatrit on võimalik nii teha, et see mõjub värskena. Võib-olla me ise praegu tunnemegi sellest värskusest puudust.

Kas ja miks peaks repertuaariteater festivali korraldama, mis kasu repertuaariteater sellest saab?

Paavo Piik: Repertuaariteatril on festivali korraldada õigupoolest üsna raske, kuna tavapärane skeem, et täna õhtul üks etendus ja homme teine, ei ühildu hästi festivalide loogikaga, kus tuuakse lavastused kohale, ehitatakse kõik vajalik üles – ükskõik kui kaua see aega võtab – ja mängitakse siis ainult paar etendust.

Nii et linnateatri jaoks tähendab festivali korraldamine pausi oma lavastuste mängimises ning muidugi ka finantsilist lisakulu, mille osas toetavad meid Tallinna linn, kultuuriministeerium ja kultuurkapital.

Samas võiksid nii välismaise teatri vahendamine kui ka näiteks teatrite ringreisid Eestis (mida on samuti praegu väga raske logistilises mõttes korraldada) minu hinnangul olla meie repertuaariteatrite põhitegevuse hulgas. Praegu loetakse liialt raha ja ka ministeerium ei rakenda piisavalt hoobasid, et neid asju saavutada.

Mina tunnen puudust Põhuteatri programmist ja julgen väita, et Tallinnas võiks olla Treffi ja Kuldse Maski ja Augustitantsu ehk uue nimega Saal Biennaali kõrval olla üks vähemalt nädalane kaasaegset teatrit tutvustav festival. Mis teie arvate?

Paavo ja Paul Piik: Absoluutselt nõus. Hetkel üritamegi «Talveöö unenäoga» natuke seda nišši täita, aga laiemaks programmiks ei jätku jõudu. Oleks tore, kui Tallinnal oleks oma teatriteülene festival a la PÖFF, aga nagu paljude asjade puhul Eestis, on puudu nii tugevatest eestvedajatest, kes täiskohaga asjale pühenduksid, kui ka pikaajalise rahastamise garantiist.

Eestis on kõiksuguseid tiime, kuid et kaks venda korraldaksid festivali, seda pole minu teada varem juhtunud. Kuidas on ühiselt tööd teha?

Paavo ja Paul Piik: Teeme lisaks festivalile ühiselt ka muid teatriprojekte, sporti, puhkame, reisime. Meil on samad sõbrad ja oskame omavahel suhelda.

Mille üle te omavahel kõige rohkem vaidlete?

Paul Piik: Viimane suur tüli on seotud lauamänguga (Carcassonne). Ei suhelnud mitu päeva. Üldiselt vaidleme vähe.

Kas vanema venna sõna peab peale jääma? Tegelikult ma ei teagi, et kumb teist vanem on?

Paul Piik: Paavo on vanuse poolest vanem. Kui vaidleme, siis vaidlus lõpeb enamasti sellega, et mõlemal on õigus. Natuke nagu Paavo naljadega. Ise teen nalja, ise naeran.

--------------------------------------------

«Talveöö unenäo» programm

Teatrifestival toimub 8. detsembrist 13.detsembrini

Rimini Protokoll «Remote Tallinn» (GER)

Julien Schwab «Rogerandtom» (USA)

Antti Mikkola «Kuningannamängud» (FIN)

Jérôme Bel «Cédric Andrieux» (FRA)

Will Franken «The Stuff They Put in Sleep» (USA)